m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Jäävabaks Eesti katus, jäävabaks selle pind!

Palju on kirjutatud talve võludest ja valudest. Nood mõlemad on ühendatud ilmataadi loomingus, mida nimetatakse jääpurikaiks. Muide, õigekeelsussõnaraamatu järgi on purikas ise haug või siis suur ja tugev olend. Kui pisikese poisina maal jõe äärde läksin, hirmutati ikka havipurikate, nüüd aga, linnades jääpurikatega. Öeldakse-kirjutatakse ju: “Munitsipaalpolitsei hoiatab räästas rippuvate lumelahmakate ning jääpurikate eest!”

Ja õigesti teeb, sest need moodustised kõlguvad seal giljotiinina, õigemini küll odadena, varitsedes pahaaimamatuid möödakäijaid. Ja ohvreid, neid on vist kõigist maades, kus leidub jääd ja purikaid. Märkasin teateid hukkunuist nii Uurali linnas Serovis, Novosibirskis, Kiievis kui Moskvas. Mõni aasta tagasi purustas jäine teravik ühe Tartu elaniku pea, põrutada saanuist leidsin andmeid nii Tallinnast kui Tartust, 1997. aastal oli kannatanuid vähemalt viis. Rumeenia pealinna purikad tegutsesid tõeliste terroristidena: mullu purunes Bukarestis 13 autoklaasi ühe päevaga katustelt pudenevate jääkamakate tõttu.

Luuletajad seovad purikaid kevade saabumisega: “Jääpurikad kukuvad/ kill ja kill!/ Ennäe, / juba mullusest kulust tärkab/ uue kevade lill”. (Ellen Niit).

Tavaliselt ongi see nii. Ainult, et jääpurikaohvrite statistika viitab nende olemasolule juba veebruaris. Purikate tekkeks on vaja tilkuvat vett ning miinuskraade. Harilikult leiab selliseid tingimusi just kevadkuudel, kui õhus püsivad kerged külmapügalad, samas aga soojendavad päikesekiired katuseid ja panevad räästad tilkuma.

Südatalviseid jääpurikaid tuleb otsida kehvalt isoleeritud majade katuseäärelt. Läbi säärase katuse väljuv soojus tekitabki lumel “kevadetunde” ning paneb rõõmupisarad tilkuma.

Jääpurikate tekketingimusi on mitmeid: Jõhvi lähedal asuva kaevanduse õhutussurfist väljuv niiske õhk tekitab näiteks sageli kauneid pikki jääkoonuseid. Jääpurikad võivad kasvada õige mitme meetri pikkuseks ja kaaluda kümneid kilogramme. Sellele vastu kerkib sageli, suunaga alt üles teine sammas, täpselt nii, nagu koobastes stalaktiidid ja stalagmiidid.

Eesti külmarekordilinnal Jõgeval on tulnud kena idee korraldada purika kasvatamise võistlusi. Ainult et juba kahel aastal on veebruar liig soe olnud, vähemalt võistluspäeval. Jääpurikate asemel tuli kunstlikult saaduid purikaid hoopis sulatama hakata.

Muide, Eesti külmapealinnaks pürib hoopis Väike-Maarja! Aastatel 1961 kuni 2003 on viimane koht Eesti külmim nii kogu aasta kui talvekuude osas. Jõgevast jahedam on olnud isegi Jõhvi!). See-eest ei saa Jõgevalt, arvatavasti vähemalt lähiaastail, kahte külmarekordit ära võtta (-43,5 °C, püstitatud kauge 1940. aasta tõnisepäeval ning absoluutselt külmima aasta, 1942 oma +1,6°)

 

Me ise ilutegijad

Kunstlikult on jääpurikaid püütud teha juba ammu. Rekordiks olevat 11 meetri ja 8 sentimeetri pikkune jurakas, mis kaalunud tubli 26 tonni. Sihukese alla ei tahaks küll sattuda! Kuigi ilmselt polnud too mitte klassikaline purikas vaid nn jääsammas.

Lõpetuseks üks tsitaat Tammsaarelt: “Aga Indrek mõtles, et mis hakkab vaene päikene siis peale, kui ükskord võib-olla Vargamäel enam pole inimest ega tema eluhooneid, kuhu küll riputab ta siis oma jääpurikad, et neid pärast puruks pilduda? Võib-olla päike ei treigi siis enam purikaid? Võib-olla on päike siis vana ja ei armasta enam mängida?”

Ain Kallis
(Lühendatult “Maalehest”)

Hinda meid!