m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Sada aastat maailma kuumarekordit

Seitsmevennapäeval, 10. juulil täitub sajand maailma ametliku kuumarekordi 56,7 °C püstitamisest. See näit pandi kirja California osariigis Mojavi kõrbes, kohas, mida kutsutakse Surmaoruks. Täpsemalt – Greenland Ranchi ilmajaamas. Alates 1961. aastast kannab see jaam Furnace Creeki nime. Uus nimi (furnace – ingl k „ääs“) iseloomustab toda põrgupalavat kohta palju paremini, kui eelmine („rohelise maa rantðo“).
Surmaorg on klimaatiliselt suurepärane koht kuumarekordite püstitamiseks – kõrbes mägede vahel, üle 50 meetri merepinnast allpool. Muide, säärased mikroklimaatilised tingimused mõjutavad ka meil äärmuslike ilmanäitajate teket: kitsastes jõeorgudes või lohkudes mõõdavad hüdromeetriajaamad sageli suvel tunduvalt kõrgemaid või talvel madalamaid temperatuure. Kuna need näitajad iseloomustavad vaid väga väikese ala ilma, siis ei lähe need rekorditena arvesse. Meenutuseks – Eesti ametlik soojarekord, 35,6 °C mõõdeti Võrus 11. augustil 1992. Samal päeval Himmiste postis registreeritud 38 kraadi aga ei läinud arvesse.
Surmaorgu just lohuks pidada ei saa, sestap et ta mõõdud on sadades kilomeetrites.

Maailmarekordiks kinnitati 56,7 kraadi alles 2012. aastal, seni kehtis Liibüas 13. septembril 1922. aastal mõõdetud 57,8 °C. Miks muudeti ära aastakümneid kestnud rekord?
Kahtlusi maailma kuumarekordi paikapidavuse üle on esitatud juba ammu. Teatavasti mõõdeti too tippmark Tripolist 55 km kaugusel El Azizia meteojaamas. Kõhklusi rekordi tunnustamisel tekitas eelkõige see, et tulemus oli tunduvalt kõrgem ümbruskonnas mõõdetuist.
Kui  ilmarekordite kontrolliks moodustati WMO komisjon, pöördus kliimaajaloolane Chris Burt päringuga Liibüa meteoroloogide poole. Selgus, et sealsed kolleegid ei tunnista juba ammu tolle, „Itaalia okupantide mõõdetud näidu“ õigsust!
2011. aasta veebruaris asus WMO komisjon ametlikult kuumarekordit uurima. Rekordi püstitamise aegu oli maa Itaalia koloonia, El Azizia aga sealne tähtis sõjaline punkt, mille läheduses käisid sagedased lahingud kohalike elanikega.  Ka väljak ei olnud tavaline: meteo-onn, kus mõõdeti õhutemperatuuri, asus tõrvatud, seega mustal betoonplatsil.
Liibüa peaklimatoloog El Fadli leidis arhiivist ilmajaama tollase vaatluspäeviku.
Selgus, et kaks päeva enne rekordilist palavust muutus vaatlejate käekiri. Edasisel analüüsil selgus veel, et õhutemperatuur oli El Azizias keskmiselt 7 kraadi võrra kõrgem naaberjaamades mõõdetust, samuti olid segamini aetud päevikus ka andmetulbad jne. Ja mis kõige huvitavam: viga võis tulla oskamatust kraadiklaasi näitude lugemisest. Nimelt kasutusel olnud vanemat tüüpi Six-Bellani  termomeetril määratakse näitu torus ujuva tihvti ehk pulgakese alumise asendi järgi. Tihvti pikkus on aga juhuslikult 7 kraadi pikkune. Järelikult luges uus vaatleja (sõdur?) näitusid valesti, teise otsa järgi?

Ilmandmete hoolikas statistiline analüüs kinnitas tehtut ning kauaaegne rekord kadus kliimaloost.
Uueks kuumarekordiks kinnitatigi Surmaorus mõõdetud 56,7 °C.
Tegelikult on karta, et ka see rekord ei ole päris „see“, sest vaatlusonni kõrgus oli maapinnast vaid üks meeter. WMO standardite järgi mõõdetakse temperatuuri aga kahe meetri kõrgusel (USAs ka 1,5 m). Õigel kõrgusel on õhk päris kindlasti jahedam.

Hinda meid!