m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Uus raamat Eesti kliima kohta

Aimduse muutustest meie kandi ilmastikus peaks andma oktoobri teisel kuupäeval ilmavalgust näinud kaalukas (ikkagi 639 lehekülge!) monograafia „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“, autoriteks kolm klimatoloogi – Andres Tarand, Jaak Jaagus ning Ain Kallis. Väljaandjaks Tartu ülikooli kirjastus.

Mida raamatust leida?

Idee koostada arhiivimaterjalide ja kroonikate põhjal Eesti kohta pikk kliimaandmete aegrida küpses Andres Tarandil juba oma neli aastakümmet tagasi. Kui kliima soojenemine muutus palavaks palaks ka poliitikuile ja leiti raha, hakkas nimetatud teemaga (andmete kogumisega jne) tegelema juba suurem grupp inimesi, EMHI-st ehk nüüdsest Keskkonnaagentuuri ilmateenistusest ka Helve Meitern.

Materjali oli tõesti palju, nii et juba lisa peaks kujunema heaks allikaks tulevastele uurijatele. (Miski ei anna tööle suuremat kaalu, kui lisa. Olevat märkinud juba Herodotos).

Kõigepealt antakse ülevaade kliimat kujundavaist teguritest.

Seejärel tuleb pikk osa, kus võib lugeda, mis juhtus sajandite kestel nii Maarjamaal kui naaberaladel. Ajaliselt katab vaatlusalune andmestik aastaid 1020 – 2010 paraku reegli järgi: mida kaugem aeg, seda hõredam ja ebamäärasem on andmestik.

Näiteks aastast 1020 saame teada vaid, et Euroopas olid väga karmid pakased, teekäijad külmasid surnuks. Aastal 1727 oli talv karm, samas suvi nii palav, et Harju-Jaanis küpsesid melonid (nagu ka tänavu). 1811. aasta kuumalaine ajal mõõtis K.E. von Baer Tartus oma kraadiklaasiga 35,4 °C! (Võrdluseks: kehtiv rekord on 35,6 kraadi).

Tollastes ajalehtedes kirjeldati väga värvikalt nii atmosfääris nähtut (tuulispasad, äike, virmalised jne) kui ka maa sees toimunut (maavärinad, maalihked).

Nüüd on võimalik saada aimu, millised olid talvetemperatuurid alates ülikaugest 1322. aastast. Kuidas? Teave pärineb nn kaudseist allikaist: sadamate jääolude andmeist, posti- ja kaubaveo teateist, ajalehtedest. Umbes nagu Jaapanis kirsside õitsemise algus, nii iseloomustavad kevade saabumist meil jäämineku ajad merel ja jõgedel. Fenoloogilised andmed, näiteks rukkilõikuse kuupäevad näitavad jällegi suvised ilmaolusid.

Väga väärtuslikeks osutusid instrumentaalsed ilmavaatlused, millega Eesti alal alustati juba XVIII sajandil. Raamatus on nimestik paljudest amatöörmeteoroloogidest (Parrot, Baer jt). Paldiski kohtufoogti Carl Kalki väga täpsed vaatlused kestsid järjepanu 51 aastat! Muide, selle vaatlusrea pikkuse on ületanud praegu Türi lähedal elav ilmahuviline Leo Rehela.

Nüüdiskliima peatükist leiab lugeja andmeid aastaist 1966 kuni 2010, nii ilmajaamade keskmisi kui äärmuslikke näitajaid. Vaid üks näide: Vilsandil oli kõige tormisem 1989. aasta 51 tormipäevaga, väga vaikne oli aga 1986 (vaid 13 päeva).

Tavalugejale peaks vast kõige huvipakkuvam olema kuues peatükk, mis käsitleb erakordsete loodusnähtuste (tornaadod, tugevad tuisud, tormid, äike, rahe, uputused, maavärinad jne) esinemist meie mail, seda nii ilmajaamade kui ajaleheartiklite andmeil XVIII sajandist kuni aastani 1940.

Tuulispaskade kirjeldusi oli lehtedes ilmunud sadu, samuti olid populaarsed pikse- ja rahetormide kirjeldused.

Suurim meedias kirjeldatud raheteradest mõõdeti näiteks 26. juulil 1936. aastal Saaremaal Laimjalas. „Urrugaani“ ajal sadas seal kanamuna kuni rusika suuruseid raheteri, suurima kaal olevat ületanud poolt kilogrammi.

 

Ain Kallis
(varem ilmunud: Maaleht, 22.08.2013)

Hinda meid!