m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Eesti meeldivaimad ilmarekordid

Eestlased on alati ihanud sooja. Nagu enamik põhjamaalasi. Näiteks eelistasid Haljala kandi inimesed parem soojas surra, kui külmas elada, Tarvastu omad toetasid: ega soe konti riku. Muidugi, kui “sooja” all mõista kõrget palavikku, siis see rikub küll konti.

Homo sapiens on teatavasti pärit troopilistelt aladelt ja kohastunud üsna kitsale temperatuurivahemikule. Komforditunde saab „tsiviliseeritud inimene“ ikkagi vaid siis, kui õhutemperatuur jääb 15 ja 30º vahemikku. Selline on Eesti inimene, kes kutsub ilma põrgukuumaks enamasti siis, kui õhutemperatuur ületab 30 kraadi. Seda juhtub aga pea igal suvel. Esimese väga kõrge soojanäidu esitas K. E. v. Baer oma väitekirjas 1811. aasta juuni ilmastiku kohta – 28. kuupäeval mõõtis ta Tartus +35,4 °C. [2].

Millest sõltub veel meie komforditunne? Eks päikesepaistest, see omakorda atmosfääris tuuritavaist antitsükloneist. Millised Eesti paigad on aga kõige lämmimad, päikeselisemad? Praegu kehtivad igasugused kliimarekordid on esitatud Eesti ilmateenistuse juubeliaastal koostatud loendis, millest siinkohal jätkame valiku esitamist.[1]

 

Kõrgeim mõõdetud temperatuur
1992. aasta lõikuskuul valitses tõeliselt südasuvine soojus. Maksimaalne õhutemperatuur kerkis 11. augustil kõikjal Mandri-Eestis +30 kraadi piirile, vaid saartel jäi see veidi madalamaks. Võrus registreeriti pärastlõunal rekordiliseks termomeetri näiduks +35,6 kraadi.

Nii üllatav kui see esmapilgul ka ei tundu, siis 25 aasta taguseid augustikuu üle-Eestilisi ajalehti lapates ei näi Võrus sündinud kuumarekord mingit uudiskünnist ületavat. Üksnes Õhtuleht mainis lühidalt, kuid sedagi alles nädal hiljem, et „11. augustil registreeriti Tallinnas augustikuu kuumarekord 34,2 kraadi ja Võrus märgiti isegi 35,6 kraadi”. Kuid ei sõnagi, et Võrus kirja pandu oli Eesti uus tippmark, mõõtmiste ajaloo kõrgeim õhutemperatuur. Võru külje all elav ilmavaatleja Enno Kalde meenutab, et sellist palavust mitut päeva järjest poleks küll tahtnud. “Tuult oli vähe ja õhk väga lämbe, niiskevõitu, mistõttu ka väsitav.“ (Maaleht, 10.08.2017)

Võrus sündinud Eesti rekordile lisaks said tol päeval ka siiani kehtivad kõrgeimad soojanäidud endale Jõgeva (34,6°), Türi (34,3°), Tõravere (35,1°) ning Viljandi ja Väike-Maarja (mõlemas 34,5°). Muide, sel päeval mõõdeti Põlvamaal Himmistes veelgi kõrgemaks kuumanäiduks 38,0 °C! Et tegu oli vaatlusposti, mitte meteojaamaga, siis otsustati seda näitu rekordiks mitte kinnitada…
2010. aastal oldi uuele tipptulemusele väga lähedal, kui 7. augusti pärastlõunal mõõdeti Narva-Jõesuus 35,4 kraadi ehk vaid 0,2 kraadi kehtivast rekordist vähem. Rekordi nurjas Venemaalt Eestisse kandunud metsatulekahjude suits, mis nõrgendas maapinnale jõudvat päikesekiirgust ning jahutas soojust.

 

Kõige soojem kuu

Meteoroloogiline suvi (juuni–august) oli 2010. aastal erakordne. Vaatamata sellele, et juuni keskmine õhutemperatuur oli normist madalam 0,4 kraadi võrra, ületas kolme suvekuu soojus Eesti keskmine normi (18,1°C) 2,4 kraadi võrra.

Eriti palav oli juuli, kui Eesti õhutemperatuuri keskmiseks arvutati 21,8 °C (norm 16,7 °C). Kõrgeim kohalik kuu keskmine näit 23,4 °C arvutati Narva-Jõesuu rannikujaamas (norm 16,9°). Ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis sellal enamikel päevadel üle +20 kraadi, vaid üksikutel päevadel jäi sellest madalamaks. Maksimaalne õhutemperatuur kerkis mitmel päeval üle +30 kraadi, kõrgeim näit +34,5 ˚C mõõdeti 28. juulil. Öine miinimum alla +13 kraadi ei langenud.

 

Kõige soojem aasta

Kõige kõrgem aasta keskmine õhutemperatuur 8,5 °C on arvutatud Vilsandi ilmajaamas 2008. aastal. Kuude keskmised õhutemperatuurid oli saarel peaaegu kogu aasta vältel normist kõrgemad, vaid kaks kuud olid pisut jahedamad. Aasta jooksul olid öised miinimum-õhutemperatuurid negatiivsed vaid üksikutel päevadel talvekuudel.

Kogu Eesti territooriumi kohta arvestatuna (aastad 1961-2018) oli kõige soojem aasta hoopis 2015, keskmise näiduga +7,6 °C (norm +6,0°).

Kuna iga aasta keskmist temperatuuri mõjutab just talvekuude külmus (aastatevaheline muutlikkus on talvel palju suurem kui suvel), alandas väga kuuma suvega 2010. aasta parameetrit nii jäine jaanuar (normist külmem isegi 7,5 kraadi võrra), veebruar (anomaalia normist –2,8°) kui ka detsember (anomaalia –4,4°).

Samas oli 2015. aastal neli „suvisemat“ kuud normist pisut jahedamad, talvekuud see-eest väga soojad (veebruar 4,4 ning detsember 5,3 kraadi võrra keskmisest soojemad). Ja tulemus – rekordiliselt kuum aasta!

 

Aasta päikesepaiste kestuse maksimum

Aastaid oli meie päikeseliste paikade nimistus esikohal Vilsandi, vahel ka Sõrve. 2008. aastal lisandus Saaremaa mõõtekohtadele ka Roomassaare sadam. Ilmselt oli sealse mõõteriista asukoht soodne – mere lähedus vähendas kohaliku tekkega pilvede mõju. Igatahes paistis seal päikest tunduvalt enam kui sisemaal. Eriti õnnelikud olid Kuressaare kodanikud, sest tänu oma „eeslinnale“ said nad Eesti päikesepealinna meeldiva tiitli!

Erakordselt palju oli Saaremaal päikest näha 2011. aastal: Roomassaares registreeriti päikesepaiste kestuseks 2440, Sõrves 2387 ja Vilsandil 2185 tundi. (Võrdluseks – Võrus 1767 tundi).  Aasta jooksul oli Roomassaares kokku vaid 60 päeva, mil päikest ei paistnud päeva jooksul mitte minutitki, päikesepaiste kestus moodustas 54% võimalikust. Kui suvekuudel säras päike igal päeval, siis jaanuaris oli 18 päeval taevas pilvedega kaetud.

Veel üks võrdlus. USA päikesepealinnas Yumas (Arizona) paistab päike aastas keskmiselt üle 4000 tunni ehk 91% võimalikust ajast, Ida-Saharas isegi 4300 tundi (97% võimalikust)!

 

Aasta päikesepaiste kestuse miinimum

Nukram ilmalik tipptulemus kuulub Kuusikule. Nimelt said sealsed elanikud 1977. aastal päikest näha vaid 1124 tundi (ehk 25% võimalikust ajast). Aasta jooksul oli kokku 156 päeva, mil päikest ei paistnud päeva jooksul mitte minutitki. Ainuke kuu, mil päikest paistis kõikidel päevadel, oli juuni. Kõige päikesevaesemad olid jaanuar ja detsember, vastavalt 24 ja 25 päikeseta päeva.

Viimased ilmarekordid nimekirjas on seotud õhurõhuga. Kui põrgukuuma või -külma tunneb meist igaüks oma nahal kergesti ära, siis õhurõhuga on asjad teisiti. Üks üldine loodusseadus ütleb: mida madalamal sa oled, seda enam sind rõhutakse. Kuna meteoroloogiaõpikute järgi langeb õhurõhk kõrgusega umbes 10 hektopaskalit (hPa) ehk 7,5 mmHg iga 100 meetri kohta, peaks mägedes atmosfääri rõhumine sealsete elanike turjale olema kõvasti väiksem kui ookeani kaldal, suurim aga alamikes, nagu näiteks Surnumere ääres! Ja Suure Munamäe tipul peaks baromeeter näitama ligi 30 hPa vähem kui Tallinnas…

Seega – et võrrelda ilmajaamadest saadavad andmeid, arvutatakse (taandatakse) kõigis ilmajaamades, nii madalikel kui kõrgmäestikes, õhurõhud sellisteks, millised need oleksid seal merepinna kõrgusel.

Võrdluseks Eesti tulemustega toome esmalt ära maailmarekordid sel alal. Kõrgeim õhurõhu näit 1083,3 hPa registreeriti hiiglasliku Siberi antitsükloni aegu Agatas (Lääne-Siber) 31. detsembril 1968. Madalaimad õhurõhud saadakse orkaanide-taifuunide silmades, senine rekord – 870 hPa 12. oktoobril 1979 taifuunis Tip Guami saare lähedal.

 

Kõrgeim mõõdetud õhurõhk merepinnal: 1057,2 hPa (793 mmHg), 21. november 1993, Narva.

Õhurõhk hakkas tõusma 19. novembri õhtul ning tõusis kuni 21. novembri keskpäevani, mil õhurõhk oli 1057,2 hPa. Seejärel hakkas õhurõhk tasapisi langema.

Madalaim mõõdetud õhurõhk merepinnal: 947,6 hPa (711 mmHg), 16. detsember 1982, Naissaare.

Õhurõhu alusel oleks nagu tegemist olnud kolmanda kategooria orkaaniga! Õhurõhk hakkas langema 14. detsembril ning langes kuni 16. detsembri pärastlõunani, mil õhurõhk oli Naissaarel 947,6 hPa. Purustusi maismaal polnud.

Lõpetuseks. Alati ei tasu oma silmi uskuda: 2020. a 14. aprilli ülevaates ilma olukorrast (http://coolwx.com/history.php) leidusid ka maailmarekordilised tulemused, nagu kuumanäit +59 °C (Cook´i s-d) ja õhurõhk 1091,1 hPa (Sept Iles, Canada)! Ootame veel paar päeva…

 

  1. Kallis, Ain jt 2019. 100 aastat Eesti ilma(teenistust). Keskkonnaagentuur, Tallinn.
  2. Tarand, Andres; Jaagus, Jaak; Kallis, Ain 2013. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval, Tartu ülikooli kirjastus.

 

Ain Kallis

Ilmunud ajakirjas Eesti Loodus 5 /2020  www.loodusajakiri.ee

 

 

Hinda meid!