m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kas Jõululapsuke hakkab jälle tembutama?

Tänavuse aasta ilmatembud panevad paljusid mõtlema looduse keerdkäikude põhjuste üle. Paar inimest on küsinud: ega selleks pole ometi El Niño? Too hispaaniakeelne sõna, mis tähendab poisslast, on kasutusel juba paar sajandit Lõuna-Ameerika läänerannikul ühe ilmanähtuse nimena. Õieti pole see poisike mingi tavaline põngerjas, vaid Jõululapsuke, kes (õigemini küll – mis) sünnib uuesti iga 3 kuni 7 aasta järel. Ning kinkideks kipub ta kaasa tooma peamiselt loodusõnnetusi!

Ettenägelikud inkad

Kui Hispaania konkistadoorid 16. sajandil jõudsid praeguse Peruu aladele, märkasid nad imestusega, et paljud linnad on ehitatud küngaste tippudele, osa asulaid olid aga ilma nähtava põhjuseta maha jäetud.

Pärismaalased olid lahked võõramaalasi hoiatama, et aeg-ajalt soikuvad sealkandis tuuled sootuks, vahel aga esinevad ootamatud paduvihmad. Taoliste nähtustega kaasnesid muutused merel. Vaiksest ookeanist, mis tavaliselt õnnistab kalureid Peruu ning Ecuadori ranniku lähedal rikkaliku saagiga, kadus vahel kala hoopis. Väärtusliku linnusõnniku – guaano, mis oli elanike teiseks sissetulekuallikaks (lämmastikväetis), hulk kahanes samuti. Rannad olid kaetud haisvate mereloomade ja –lindude korjustega. Väävelvesiniku kontsentratsioon tõuseb sel perioodil Callao sadamas nii kõrgele, et peale vastiku mädamuna lõhna muutvat ta isegi laevade värvi! El Niñot kutsutaksegi seetõttu Callao maalriks.

Mis on siis taolise loodusnähtuse põhjus? Uuringud näitasid, et tavaliselt suundub piki Lõuna-Ameerika läänerannikut põhja suunas külm Peruu ehk Humboldti hoovus, mis toob endaga kaasa tohutul hulgal kalade toitu – planktonit. Mingil põhjusel hakkab aga ookeani vesi paari nädala või kuu kestel soojenema ning kalad tõmbavad lesta kaugemale – parematele, s.o. jahedamatele jahimaadele. Et see juhtub harilikult jõulude paiku, sellest siis ka nähtuse jumalavallatu nimi.

El Niño laiemas mõttes

Põuad haaravad tihti laialdasi piirkondi. Inglane Alexander Beatson, St Helena saare kuberner, oletas 1816. aastal (ajal, kui valvas pagendatud Napoleoni!), et tugevad põuad, mille all kannatasid 1791. aastal India, samuti St Helena ja Montserrati saared ning kus hukkusid sajad tuhanded inimesed, olid tingitud ühest suurest kliimanähtusest.

Saja aasta pärast, 1923. a. täheldas Indias töötav Gilbert Walker, et õhurõhu näidud Vaikse ookeani eri osades on omavahel seotud: kui lääne pool – Põhja-Austraalias – on õhurõhk madal, siis idas, Tahiitil, on rõhk kõrge ja vastupidi. Alles 1960. aastate lõpul seostati seda nähtust El Ninoga. Tavalisel aastal puhuvad passaattuuled idast läände ja säilitavad tasakaalu ookeani soojema lääneosa ning jahedama veega idaosa vahel. Ebatavalisel, El Nino-aastal muutub teadlastele mitte täielikult arusaadavail põhjustel olukord vastupidiseks. Põhja-Austraalia kandis tekib võimas antitsüklon, idatuuled nõrgenevad, soe vesi hakkab valguma Ameerika poole.

Ilmastik muutub vastupidiseks tavalisele – kus on kõrbed, kukub sadama, kus on vihmametsad, läheb põuale. 1997. aastal põlesid Indoneesias ürgmetsad, Ameerikas uppusid linnad. Mõnele paigale leidub midagi kasulikku ka: näiteks Atlandil väheneb orkaanioht.

Jõululapsukese asemele beibe

Mõnel aastal juhtub Vaiksel ookeanil hoopis teistsugune nähtus – vesi Lõuna-Ameerika rannikul muutub tavalisest külmemaks. Seda nimetatakse analoogiliselt El Niñoga La Niñaks ehk tüdrukuks. Too tüdrukuke kukub vahel möllama tõelise amatsoonina: 1998. aastal oli Kariibi merel orkaane poole rohkem kui harilikult. “Suur oktoobriorkaan” Mitch läheb ajalukku kui üks surmatoovamaid – Kesk-Ameerikas hinnati hukkunute arvu 11 tuhandele!

Kahekümnendal sajandil loeti kokku 23 El Niño-aastat ning 22 La Niña tulemist.
Siiski loetakse “poisikest” hullemaks vastassoo esindajast. El Niño leevendamiseks on palju projekte. Üks soovitab Antarktikast vedada Peruu kanti suure jäämäe, mis jahutaks kuumenevat vett. Arvutuste kohaselt peaks aga säärane mägi olema USA suurune! Ja veokulud oleksid kordi suuremad El Niño tehtavast kahjust.

Kes on süüdi?

Kas niñosid-niñasid on rohkem esinema hakanud? Kas nad on seotud kliima soojenemisega? Tugevaid El Niñosid on ajaloos palju ette tulnud (1891, 1925, 1941, 1953, 1957-58, 1972-73, 1976-77, eriti võimsad olid aga 1982-83 ning 1997-98).

Seda, et nood atmosfääri saastatuse või kliima soojenemisega seotud oleks, seda otseselt mudelarvutused ei näita.

Alati on kasulik leida süüdlane. Kriminaalsetes asjades oli varem hea viidata Rummu Jürile või vendadele Voitkadele. Ühendriikides leiti üles telefoninumber, mis kuulus California mehele nimega Al Nino. 1997. aasta ülivihmasel El Niño-talvel hakati talle helistama, paludes sajud lõpetada. Kõige hullem kõne tuli 74-aastasele endisele meremehele ühelt tulivihaselt isalt, kes süüdistas “vihmameest” selles, et tütar kaotas süütuse – ei saanud paduvihmaga õigel ajal koju minna.

Ain Kallis

(Maaleht 21.12.2006, lühendatult)

Hinda meid!