m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kuhu läheb Eesti lumi?

Kevadel läheb lumi mulda ja jõgedesse, sel aastal ka raamatusse

“Lumel on suur mõju kliimale, loomariigile ja inimühiskonnale. Teadlased teavad palju lumest ja selle tähtsusest. Siiski üllatab lume nägemine iga uut põlvkonda. Sageli ei suuda lapsed lume ootel uinudagi. Valgeid jõule ootame aga kõik, sõltumata vanusest. …Valguse peegeldumine muudab lumised talveilmad lumetutest kuni kaks korda valgemaks”. Nende lausetega algab äsja ilmunud uue teatmeteose – “Eesti lumikatte teatmiku” sissejuhatus. Selle koostajaiks on meie teaduse suurkuju, kaks aastat tagasi manalasse lahkunud professor Heino Tooming ning tema õpilane ja kolleeg, praegu maaviljeluse instituudis töötav Jüri Kadaja.

Uus vajalik raamat juures

Eesti kliima uurimine on jõudnud järgmise verstapostini – huvilised saavad tutvuda uue kogumikuga, mis kirjeldab kohaliku lumikatte olusid. Regulaarsed lume mõõtmised algasid Eesti meteoroloogiajaamades juba 1891/1892. a. talvel, detailsemate mõõtmiste andmerida algab aga alles 1960. aastaist. Nende aastate jooksul kogunenud andmete hulk on küllaldane selleks, et kirjeldada siinsetele lumeoludele iseloomulikke jooni.

Eesti asub ilmauurijate jaoks huvitavas piirkonnas, kus mereline kliima läheb üle mandriliseks. Sellest ka, nagu kõik märganud, alale iseloomulik ilmanäitajate suur varieeruvus ja seda nii aastast aastasse kui ka vabariigi territooriumi läbilõikes.

Esmakordselt kirjeldati Eesti lumeolusid põhjalikumalt 2000. a. valminud Heino Toominga ja Jüri Kadaja poolt koostatud lumekatte atlases. Selle väike trükiarv (vaid neli eksemplari) takistas selles esitatud mahuka faktilise materjali (236 kaarti, 20 tabelit) laiemat kasutamist. Hoolimata väikeset tiraažist äratas atlas huvi nii kodu- kui välismaal. See asjaolu julgustas tehtut arendama veelgi mahukamaks ja mitmekesisemaks, lisaks veel eesti ja inglise keeles, kaasates selleks täiendavalt autoreid Tartu Ülikoolist ja EMHIst.

Lisaks lumikatte kestuse, paksuse, tiheduse ja veevaru ajalistele ja territoriaalsetele jaotustele ning muutustele on teatmikus pööratud tähelepanu lumeoludega seotud praktilistele probleemidele (maanteede ja linnatänavate lumekoormuse arvutamine, suusaspordi ürituste planeerimine jpm). Käsiraamat pakub kindlasti huvi õige mitmete elualade esindajatele: klimatoloogidele, põllumeestele, arhitektidele, ehitajatele, transporditöötajatele ning meedikuile.

Mõned näited lumikatte andmestiku tähtsusest. Sadava lume hulgast sõltub teede puhastamiseks vajaliku tehnika ja inimressursside hulk. Näiteks USAs läheb lume äravedu maanteedelt ja tänavailt maksma üle 2 miljardi dollari aastas. Tänavate soolamiseks kulub kemikaale aga umbes 250 miljonit dollari väärtuses.

Tugevad lumesajud tekitavad teadagi paksu pahandust linnaliikluses nii meil kui mujal. Tihti on inimesed sunnitud päevi istuma lumevangis. Lumega päevi on Eestis keskmiselt 109, lühim valge maaga aeg oli 1991/92 talvel (60 päeva), pikim püsiva lumikattega talv oli 1965/66 (170 päeva). Paksem oli lumi 1924. aasta märtsis Pagaris, Virumaal – 97 cm.

Aegade jooksul on lumikatte kestus ja paksus tikkunud kahanema. Kui kiiresti, vaat seda saab juba teatmikust teada. Lohutuseks “suusahuntidele” võib öelda, et lõunapoolseil kõrgustikel peaks vähemalt 40 cm lund maas olema umbes 40% tõenäosusega.

Eesti lumikatte tundmaõppimine oli Heino Toomingale lisaks päikesekiirguse ja taimkatte produktiivsuse uurimisele kolmandaks “suureks armastuseks”. Käesoleva raamatu ilmumisega saab teoks üks tema unistustest. Selle kinnituseks on tema enda sõnad: “Õnnelikuks saab inimene siiski alles siis, kui ta oma võimalused teostab” (Heino Tooming, “Ilm ja inimesed”, 2001).

Teose andis välja Eesti Meteoroloogia Instituut ning Eesti Maaviljeluse Instituut Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel.

Ain Kallis (Maaleht, 27.04.2006)

Hinda meid!