m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kui Arno mandrile jõudis, oli Berit juba kaugel

Too Arno, kellest nüüd juttu tuleb, ei ole pärit Lutsu aastaaegade-raamatuist. Tegemist on hoopis tsükloniga, mis tekkis 26. novembril 2011 kaugel Ameerikas. 29. novembril, seega kolm päeva pärast selle sügise tugevaima, Beriti-nimelise tormi lahkumist Läänemeremailt sai ta omale nime. Öeldakse, et heal lapsel on palju nimesid. Tormidest on üldiselt vähe rõõmu, vahel toob ta vaid küttepuid talveks randa. Nimesid pannakse rohkem selleks, et oleks kergem elanikke hoiatada, samuti et hullemaid ajalukku jäädvustada.

Muide, kui troopilistele tormidele pannakse nimesid maailma meteoroloogiaorganisatsiooni nimekirjade alusel, siis mõned riigid panevad rajudele neid ise. Näiteks hakkas Norra ilmateenistus ristima riiki rünnanud ägedamaid parasvöötme tormisid alates 1995. aastast. Kõige enam oli nime väärilisi marusid 2005. aastal, tervelt seitse, üks neist meilegi tuttav jaanuaritorm Gudrun. Kaks aastat tagasi polnud sealkandis aga ühtki märkimisväärset tormi, tänavugi pandi kirja vaid too Berit. Muide, 28. novembril meile pahandust toonud tsüklon sai norrakatelt vaid mitteametliku nime – Lille Berit (väike Berit).

Teine riik Euroopas, kus ristitakse tormisid, on Saksamaa. Sünoptik Karla Wege soovitas 1954. aastal panna nimed kõikidele õhurõhkkondadele – nii on nende käekäiku kaartidel kergem jälgida. Berliini Vabaülikooli meteoroloogiatudengid tulid aga 2002. aastal väärt ideele, kuidas saada raha, säilitamaks ülikooli ilmajaama mehitatud tööks kogu ööpäeva vältel. (Riik andis vahendeid vaid kaheksaks tunniks, 16 tundi pidid andmeid andma automaatseadmed). Nad hakkasid järgmisel aastal rõhkkondade nimesid müüma!

Odavamad olid tsüklonid (neid tuleb aastas Euroopasse umbes 150) – 190 eurot tükk, antitsüklonite ristimise eest taheti kõvemat hinda – 290 eurot. Nad on pikaealisemad, seega püsib kalli raha eest ostetud nimi rahval silme ees märksa kauem. Tänavuse sügise lõpp on püsinud tuulisena – vaevalt jõuab üks torm minna, kui juba järgmine on ukse ees. Sestap kipuvad rõhkkondade nimed sassi minema. Beritit kutsuti Saksamaal Xaveriks, tema „õde“ Lille Beritit aga Yodaks. Neile järgnes meie kandis vaikne Arno ning detsembri esimestel päevade veidi ägedamalt esinenud Bob. Meeldetuletuseks: 2005. aasta jaanuaris kutsuti meile palju pahandust toonud tsüklonit Norras Gudruniks, Saksamaal aga Erwiniks.

Kust algab torm?

Mõnikord nimetatakse ajakirjanduses taolisi tugevaid tormisid orkaanideks. Õigem oleks siiski jätta orkaanid lõunapoolsemaile laiustele, sestap oleks korrektne rääkida siinkandis vaid „orkaani kiirusega puhuvaist tuultest“.

Vahet tuleks teha ka puhangulise ja keskmise (püsiva) tuule vahel. Tugevad, kümmekond sekundit puhuvad tuuled murravad puid ja kergitavad katuseid, kõva keskmine tuul aga tõstab peale selle veel meretaset ja võib tekitada uputusi.

Orkaani tugevusega puhus tuul vast möödunud sajandi 60.-70. aastail, kui 1967. aasta oktoobris ja 1970. aasta septembris mõõdeti Kihnus ning 1969. aasta novembris Vilsandil 10 minuti keskmiseks tuule kiiruseks 34 m/s.

Puhanguti, paarikümne sekundi vältel on esinenud muidugi palju kõvemaid tuuleiilisid – rekordiks on 1969. aasta novembri teisel päeval Ruhnus registreeritud 48 m/s. Meenutagem veel – kurikuulsa “sajandi tormi” aegu 1967. aasta augustis saadi tuuleiilide kiiruseks Loode-Eestis 35 m/s, veelgi tuntuma, 2005. aasta jaanuaritormi ajal küündisid tormipuhangud Kihnus 38 m/s ning isegi sisemaal (Viljandis) 29 m/s. Eelmisel augustil märatsenud jubeda äikesetormi (nn derecho) ajal aga registreeriti Väike-Maarjas iilide kiiruseks 36,5 m/s.

Rahvusvahelise skaala kohaselt algab torm, kui 10 minuti keskmine tuule kiirus ületab 21 m/s, orkaan 32,7 m/s.

Nagu meie paduvihmad ei ärata mujal maailmas suuremat tähelepanu, nii esineb siinkandis kaunis vähe suurtorme. Ööl vastu 28. novembrit 2011 möllanud tormi näitajaid: maksimaalsed tuulepuhangud olid Vilsandil kella 4 ja 6 vahel – 28,8 m/s (keskmine tuul “vaid” 20-21 m/s), Paldiskis – 28 ja Loksal 27 m/s. Tuul oli kaunis kõva ka sisemaal: isegi Võrus mõõdeti puhanguis 18 m/s.

Nood Xaver ja Yoda olid karmid tegijad mitte üksnes Skandinaaviamaades. Üht Iiri merel uppunud kaubalaeva meeskonda päästma aeti kopteril välja isegi Briti prints William! Soome lahe idaosas suleti Peterburi ähvardava uputuse kartuses meretamm – parem solgisurm kui läänest pärit tormilaineis hukkuda.

Ain Kallis, 12.2011

Hinda meid!