m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Lume mõõtmisest

Lumi on väga tähtis ollus, kirjutati juba sajand tagasi. Pole mingi ime – tosina sentimeetri paksune lumikate tagab saanitee, aga rikub autotee. Tänapäeval saab lumikatte tüseduse näitusid igaüks vaadata internetis EMHI kodulehel lumekaardil.

Eesti ametlikuks lume paksuse rekordiks on kinnitatud 104 cm. See tulemus saadi veebruari lõpudekaadi keskmiseks 1924. aastal Lasnamäe nõlval ilmajaamas mõõdetud näitude alusel. Üldse olid möödunud sajandi kahekümnendad väga lumerohked. Näiteks püsis Järvamaal Nõmkülas talvel 1921/1922 lumi maas 25. oktoobrist 29. aprillini, seega 187 päeva!

Platsil, metsas, põllul

Lumekihi paksust hakati Eestis mõõtma juba 1891. aastal. Esimestel aastatel kurdeti ülikooli metobsist, et lapsed tallavad Toomemäel mõõteplatsi ära, mistõttu mõõteplats viidi botaanikaaia lähedale suurde aeda. Üle kuuekümne aasta mõõdeti lund ühe sobivasse kohta paigutatud mõõdulati järgi igal hommikul. Talvest 1945/1946 alustati lumikatte mõõtmisi lisaks ilmajaamade väljakuile veel põldudel ning metsas (nn marsruutmõõtmised).
Päevadel, kui lund on, alustatakse mõõtmist talveaja järgi kell 8 ning tehakse seda kolme lumelati järgi, lisaks hinnatakse lume seisundit (kohev, sõmer jne) ning ümbruskonna kaetust lumega. Tänapäeval saab igaüks soovi korral lumikatte tüseduse näitusid internetis EMHI kodulehel lumekaardilt vaadata. Näiteks 12. detsembri hommikul oli lund Haanjas 28, Tallinna ümbruses ja Saaremaal 24 cm.

Kui põldudel on lumega kaetud 60% ja enam, tuleb asuda marsruutmõõdistamistele. Teeneka agrometeoroloogi Helle Raudsepa mälestamist mööda oli see mulla niiskuse määramise kõrval füüsiliselt kõige raskem tegevus.

Iga kümmepäevaku lõpul, kevadel viie päeva tagant, tuleb mõõta põldudel lume paksust ning tihedust 500 meetrisel lõigul kümnes punktis, (metsas 250 m ulatuses ja 5 punktis). Veel kümnekonna aasta eest oli marsruut märksa pikem – põllul kaks ja metsas pool kilomeetrit. Ning mõõtmist tehti põllul sajas, metsas viiekümnes punktis. Kui lund oli üle põlve, andis sumbata!
Ilmajaamade varustuses olid liikumise hõlbustamiseks ka suusad. Ainult et kui mõõtmise ajal kukkusid, andis paksus kohevas lumes tõusta. Võib-olla just ohutuse mõttes pidi mõõtmismeeskond koosnema kahest liikmest, naljatati tollal (on ju maid, kus lumi mitu meetrit sügav).

Lume tihedust määratakse miinipildujat meenutava lumekaaluga. Mõõtmistulemustest leitakse lume keskmine tihedus (g/cm³ või kg/m³) eraldi põllu ja metsa jaoks, samuti ka lume veevaru. Viimase all mõeldakse veekihi paksust millimeetrites, mis tekiks horisontaalsele ja vett mitteläbilaskvale aluspinnale siis, kui selle kohal asuv lumi täielikult sulaks.

Kõik need andmed huvitavad nii agrometeorolooge kui hüdrolooge, samuti saab lume veesisalduse järgi hinnata, kui palju võib kaaluda lumi katustel. Näiteks 30. novembril kaalus kuupmeeter värsket kohevat lund Lääne-Nigulas 90 kg. Kevadel, 25. märtsil 2012 kaalus kuupmeeter vana tihedat lund samas jaamas juba 430 kg! Ka neid andmeid leiab huviline EMHI kodulehelt, lisaks veel näitusid aastaist 1961 kuni 2001 käsiraamatust „Eesti lumikatte teatmik“ (2006).

Mitmes ilmajaamas on kasutusel automaatseadmed, mis suudavad ultraheli abil määrata lume paksust isegi kuni 10 meetrises kihis. Vaja oleks veel, et aparaadid saaks anda teavet lumikatte kõrguse juurdekasvust iga tunni järel, et operatiivsemalt hoiatada rahvast lumetormide ajal. Aastate eest edastas üks automaatjaam Prantsusmaal teate 20cm lumekihi kohta. Ja seda juunis! Selgus, et ämblikud oli sensori ette paksu võrgu kudunud!

Ain Kallis, Maaleht 13.12.2012 (täiendatult)

Hinda meid!