m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Oli uus lume rekord või mitte?

Vanasti oli lumi paksem ja rohi rohelisem (üldlevinud tähelepanek)

„Kas tänavune talv on lume poolest rekordiline?“ – taolisele küsimusele tuleb klimatoloogidel päris sageli vastata.

Kui spordirekordid pakuvad huvi paljudele, siis ilmarekorditest sõltub sadade tuhandete elanike elu- ja heaolu. Ilmataadi uue lume- või mis veel hullem – pakaserekordi püstitus, ei jäta ju kedagi külmaks. Klimatoloogias on kasutusel nii rekordid kui nn normid (pikaajalised, vähemalt 30 aastase perioodi kohta arvutatud keskmised näitajad). Põnevust pakuvad rohkem muidugi rekordid. Nood viimased on väga olulised, sest nad näitavad antud maakoha ilmastiku muutuste piire.

Nii nagu spordi-, nii ka kliimarekordeid kontrollitakse hoolsalt ning osa praagitakse armutult välja. Maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) juures töötab neljandat aastat ilmarekordite komisjon, kelle ülesandeks on uute tipptulemuste kontroll. Selle juht, USA Arizona ülikooli professor Randy Cerveny võrdleb klimatoloogide tööd uute rekordite revideerimisel detektiivide omaga, niivõrd haarav olevat see tegevus.

Mõni rekord püsib aastakümneid, alles siis leitakse temas midagi kahtlast. Nii oli väga kaua Euroopa kuumarekordiks 50,0° (Sevilla, 1881), uuest WMO värskest ametlikust rekorditabelist võib aga leida, et nüüdsest kehtib hoopis Ateenas 10. juulil 1977 mõõdetud 48,0°! Aasta tagasi kinnitati värskeimaks tuulepuhangu kiiruse ilmarekordiks 113 m/s, mõõdetud troopilise tsükloni Olivia tegutsemise ajal 10. aprillil 1996 Barrow saarel Austraalias. Nagu näete, kestis kontroll neliteist aastat! Too Olivia ei pidanud sugugi andma komisjonile pissiproovi, küll aga uuriti hoolsalt kõiki instrumente, meteojaama tausta ja palju muud teavet.

Eesti rekordeist

Revisionistide tegevusest pole pääsenud ka Eesti. Mitmed sademete rekordid on parandatud (uuem ametlik tipptulemus on näiteks suurim ööpäevane sademete hulk 148 mm 04.07.1972 Metskülas Saaremaal).

Kuidas on lood aga lumega? Rahvas räägib ju räästasteni küündivaist hangedest, rongid olevat 1913. aastal uppunud lumme jne. Samas võime lugeda mitmesugustest teatmikest, et maksimaalseks lume paksuseks on mõõdetud kohas nimega Pagari Virumaal kauge 1924. aasta märtsi keskel „vaid“ 97 cm! Miks valiti too näitaja lume rekordiks? Kes valis? Keegi ei oska enam täpselt sellele küsimusele vastata.

Kuidas mõõdetakse lume paksust? Ammusel 1924. aastal kirjeldati seda tegevust nii: „Vaatlusteks tarvitati sentimeetritesse jagatud mõõdupuud, mis enam vähem tuulest kaitstud ja tasasele kohale oli üles seatud. Mõõdeti kell 8 hommikul.“

Praegusel ajal mõõdetakse lund ilmajaamades tasasel, avatud alal pindalaga mitte alla 400 m2 ning kolme lumelati abil. See viimane asjaolu teeb praegused mõõtmistulemused oluliselt usaldusväärsemaks (ühe lati juurde võib ju koguneda hang).

1939. aastal avaldas Tartu ülikooli professor Kaarel Kirde uurimuse Eesti kliimast. Selles on märgitud, et Vormsil mõõdeti lumikatte maksimaalseks kõrguseks 165 ja Tallinnas 109 cm! Ülevaates mainiti, et andmed on jaamadest, mis on pidevalt töötanud. Pagarit nende hulgas polnud. Kirde kurtis: „Et vaatluste tegemine toimub tasuta, esinevad neis sageli, nagu sademetegi vaatlustel, kohati lüngad“.

Meteoroloogia aastaraamatute järgi olid möödunud sajandi kahekümnendad aastad tõesti lumerohked. Talvel 1923/1924 olevat Vormsil arvutatud kümmepäevakute keskmisteks märtsis 153 kuni 156, Kütil Haanjamaal 117 ja Tallinnas 104 cm lund. Kahe aasta pärast mõõdeti Haanjas lume keskmiseks paksuseks veebruari lõpul aga 143 cm.

Tollased ajalehed olid täis kurtmisi raskete lumeolude üle. „Meie Maa“ (23.02.1924): „Sügava lume tõttu jääb kavatsetud paraad ja tuletõrjujate rongikäik pidamata“. Pärnu Postimees: „Et plats oli sügava lumega kaetud, jääb paraadi mars ära“. Veel märtsis kirusid saarlased, et „kõige suuremat tüli teeb lumi, mille „õnnistus“ tänavu enam kui rohke“.

Mida siis teha? Kinnitada uued rekordid? EMHI fondidest oleme seni leidnud kinnituse (vaatluspäevikud olemas) vaid Tallinna kohta – 1924. a. veebruari 3. dekaadi keskmine lume paksus 104 cm (mõõdetud Lasnamäe nõlval nn Punase majaka juures).

Detektiivitöö arhiivides ja fondides aga jätkub. Nii meil kui mujal maailmas. Ehk kukutatakse koos Gaddafiga ka kahtlane maailma kuumusrekord, 57,8 °C, püstitatud Liibüas 1922. aastal (vt Maaleht, 16.12.2004)?

Ain Kallis

Hinda meid!