m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Põua õud – tolm

“Pilved ilmusid silmapiirile ning kadusid ja mõne aja pärast ei katsunudki taevasse tõusta. Maapind kattus õhukese kõva koorikuga ja sedamööda, kuidas taevas muutus heledamaks, muutusid heledamaks ka põllud, punased roosaks ja hahkjad valgeks. Kõik, mis teed mööda liikus, tõstis õhku tolmu…Hommikul rippus tolm otsekui udu õhus ja päike oli punane nagu veri.”

Nii kirjeldas ameerika kirjanik John Steinbeck põua-aastate ilma oma kodumaal. Ja sääraseid aastaid oli 1930-ndatel järjepannu üheksa! Kuiv periood, mida ajaloos tuntakse kui “tolmuvaagna (Dust Bowl) aastaid”, oli hävitav Põhja-Ameerika põllundusele: põud suretas taimed üleharitud, kurnatud põldudel ning karjamaadel. Kunagised preeriad muutusid poolkõrbeiks, tugevad tuuled tõstsid pealmise mullakihi tolmu kujul kõrgele atmosfääri.

Kõige hullem nn mustadest tormidest viis 1934. aasta mais Montana põldudelt minema ligi 350 miljonit tonni viljakat pruunmulda ja kandis selle tuhandete kilomeetrite kaugusele idarannikule ja isegi Atlandile. Paljudes linnades sattusid elanikud paanikasse arvates olevat saabunud maailma lõpu: päev muutus minutitega mustaks ööks.

Laostunud preeriaosariikide farmerid olid sunnitud kodud jätma ning suunduma tõotatud maale, Californiasse. “Terved killavoorid kodutuid ja näljaseid; sada tuhat ja kakssada tuhat, ruttasid, et leida tööd, leiba ja ennekõike maad… Kuid leidsid ainult vaenu.” (Steinbeck, Vihakobarad). Parema kliimaga osariigi kuberner saatis piiridele püssidega politseinikud tõrjumaks õnnetute kaasmaalaste sisserännet.

Kurbadest kogemustest võeti õppust: põldudele rajati metsakaitseribasid, hakati pöörama tähelepanu säästlikule põllundusele, just sellelesamale, mida püütakse juurutada ka kuue aastakümne möödudes.

Kodused tolmutormid

Pole me siinmail pääsenud ka tolmutormidest. 2002. aasta neljandal lehekuu päeval tekitas tugev tuulepuhang Põlvamaal tõelise samuumi: äsjaküntud põuakuivalt põllult kanti õhku selline kogus halli tolmu, et olin sunnitud auto peatama, nähtavus kadus täiesti.

H. Keesi “Eestimaa rekordite raamatus” märgitakse, et võimsaimad tolmutormid esinesid meil 1974. aastal. Mais tõusid tolmupilved Hiiumaal Palukülas ja Tubalas 10 m kõrgusele, teedele kerkisid 30 kuni 75 cm kõrgused liivavallid. Harjumaal Apometsas kandis tuul maaparandusobjektilt minema 16,2 t/ha kuiva liivmulda.

2002. aasta augustis oli meie taevas sarnane Steinbecki poolt kirjeldatule: pilvitus taevas paistis päike punase kettana. Selle tingis nii põuatolm kui arvukate raba- ja metsatulekahjude suits. Tartu ilmajaamas näitasid aparaadid, et atmosfääri läbipaistvus oli vähenenud kaks korda. Suits, tolm, igasugused õhus hõljuvad keemilised ühendid mõjusid ärritavalt inimeste hingamisteedele. Mitmel pool olla selline “õhukokteil” mõjunud iiveldamaajavalt – tüüpiline reaktsioon sudule. Sõna “sudu” näitab, millest see segu koosneb, nimelt suitsust ja udust.

Me peame õnnelikud olema, et ei ela sellistes suurlinnades, nagu Mexico City, Tokyo või Los Angeles, kus autode heitgaaside, suitsu, pinnareljeefi ning päikesekiirguse koosmõjul tekivad sageli eriti raskelt talutav nn fotokeemiline sudu ning osoon. Muide, kui osoon kõrgel stratosfääris toimib kaitsva kilbina liigse ultraviolettkiirguse eest, siis maa lähedal ta mõjub tugeva mürgina nii inimestele kui taimedele!

Ain Kallis

Hinda meid!