m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Tuldpurskavast ilmategijast

Juba paar nädalat jälgivad inimesed kogu maakeral, kes huvi, kes õudusega, mida suudab korda saata üks keskmine vulkaan, kui ta asub “õigel” kohal. Island on just strateegiliseks kohaks Euroopa jaoks. Ja seda igas mõttes: NATO on huvitatud lennubaasist, mis kontrolliks Põhja-Atlandi õhuruumi, sama kant on ka meie “ilmaköögiks”. Sealt tulevad teele enamik tsükloneid, sealt saavad alguse paljud Läänemerel möllavad tormid.

Praegu kontrollib pea kogu Euroopa lennuliiklust üpris hääldamatu nimega vulkaan Eyjafjalla. (Kui lisada nimele eestipärane jökull, saab teada, millisel liustikul ta asub). Too vulkaan on juba varem palju pahandust teinud. Näiteks pursked aastail 1821-23 tapsid hulga kohalikke kariloomi.

Kui vulkaanide tegevus nii Islandil kui Itaalias (Etna) on viimastel aastakümnetel tekitanud eurooplastes vaid elevust, siis nüüd on tegemist juba tõelise looduskatastroofiga. Taolised vägevad pursked mõjutavad tegelikult Euroopast palju suuremat ala, kui mitte kogu maakera elanike eluolu.

Kuidas siis vulkaanid mõjutavad meie kliimat? Maakera 455 tegutsevast tulemäest suur osa – 167 asub just Indoneesia saarestikus, Islandil on saare asustamisest alates pursanud 18 vulkaani.

Seda, mida teeb tuhk või laava, teavad kõik – Pompei on tuntuimaks näiteks nende inimkultuuri “konserveerivast” toimest. Esimene tähelepanek vulkaanide mõjust kliimale pärineb aga 18. sajandist. Teadlasest diplomaat Benjamin Franklin pani nimelt pärast võimast Laki vulkaani purset 1783. aastal Islandil tähele, et Prantsusmaal muutus õhk nädalaiks sedavõrd hägusaks, et oli võimatu luubiga paberit süüdata! Kogu Euroopas valitsesid pidevad udused ilmad, pealegi oli järgmine talv väga külm.
Pärast Tambora purset Indoneesias 1815. aastal langes maakera temperatuur sedavõrd, et isegi kaugel Euroopas ning Põhja-Ameerikas jäi järgmine aasta ajalukku kui “ilma suveta aasta”. Vili ikaldus paljudes riikides.
Hilisema, samas saarestikus 1883. aastal toimunud Krakatau purske mõju sai juba klimatoloogiliselt hinnata: maakera keskmine temperatuur langes umbes 0,5 kraadi võrra. Vulkaanilise tuha pilved kandusid kõikjale. Kunstnikud, nagu J. M. W. Turner Inglismaal, jäädvustasid erakordselt kauneid päikeseloojanguid.

Tuhapilvede mõju atmosfääri läbipaistvusele on väga suur. Möödunud nädalal toimus Queenstowni linnas Uus-Meremaal päikesekiirguse uurijate nõupidamine. Mitu etteastet oli pühendatud aerosoolide (tolmu, tahma jne) rollile atmosfääri puhtuse kujundamisel. Eesti teadlaste (EMHIst, Tartu observatooriumist, Tartu ülikoolist ja Tallinna tehnikaülikoolist) ühisettekandes sai muu hulgas näidatud, et isegi kauged vulkaanipursked, nagu aastal 1982 El Chichon Mehhikos ning 1991 Mount Pinatubo Filipiinidel, võivad väga oluliselt mõjutada atmosfääri läbipaistvust Euroopas isegi mitme aasta jooksul. Ettekandele järgneval päeval andis kurikuulsaks saanud vulkaan võimaluse seda vaatlusrida pikendada!

Praegune katastroof poleks sedavõrd mõjuv, kui ta leidnuks aset kusagil kaugel tihedast inimasustusest: nüüd võib selgelt näha loodusjõudude toimet globaalsele majandusele. Ning maateaduste (meteoroloogia, geoloogia) osatähtsust taoliste loodusnähtuste kulgemise prognoosil.

Kas on võimalik vulkaaniga midagi ette võtta? Vähemalt ühel korral on inimesed püüdnud vulkaani tööle saada. Nimelt pommitasid liitlased Vesuuvi kraatrit Teise maailmasõja aegu 1944. aastal, lootes vastastele sel viisil kahju tekitada. Ja mägi elustus mõneks ajaks!
Palju lootusetum on nüüd tolle keerulise nimega Islandi vulkaani suud kinni toppida. Jube mõelda, kui ta purskab sedaviisi kuid!

Ain Kallis (04.2010)

Hinda meid!