m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kui ilm muutub ohtlikuks

Ilm võib muuta ka kõige parema tee liiklusohtlikuks. Üldiselt on autojuhile raske pakkuda parajat, igati sobivat ja meelepärast ilma.

Nähtavus

Hea nähtavus on üks peamisi, kõige tähtsamaid tingimusi ohutul autosõidul. Nähtavus dikteerib auto sõidukiiruse – igal juhul peab auto peatumistee olema lühem nähtavuskaugusest, ehk vahemaast, mille tagant eraldame esemeid. Kui nähtavus ei ületa 30 meetrit, siis on ohtlik sõita isegi 60-kilomeetrise tunnikiirusega, sest auto peatumisteekond sellisel kiirusel on üldjuhul suurem kui 30 meetrit.

Pimedal ajal sõites märkab juht ohtu palju hiljem ja halvemini kui valges. Kaugtuledega sõites suudab juht näha umbes 100 meetri kaugusele, 100 kilomeetrise tunnikiirusega sõites läbib auto selle vahemaa napilt nelja sekundiga. Lähituledega sõites eraldab autojuht ilma helkurita jalakäija alles umbes 30 meetri kauguselt. Selle vahemaa läbimiseks 100 kilomeetrise tunnikiiruse puhul kulub umbes sekund. Selle ajaga ei suuda enam õnnetust vältida.

Udu halvendab järsult nähtavust, ta võtab juhilt ruumitaju, juht pole suuteline hindama kaugust. Vastutuleva auto helendav latern tundub alati olevat kaugemal kui ta tegelikult on, uttu peituvad helkurit kandvad jalakäijad ja jalgratturid.

Suvisel ajal hakkab varahommikul ja õhtupoolikul sõidukijuhti tülitama ere vastupäike. Kogu ees olev tee lausa leegitseb päikesekiirtest, asfaldilt peegeldub valgus otse silma.

Libe tee

Meie laiuskraadidel on autojuhi kõige sagedasem ebameeldiv teekaaslane vihm. Eriti libe on märg kivisillutis. Ka tee peale kandunud savi ja puudelt kukkunud lehed muudavad tee libedaks. Kurikavalad on just esimesed vihmapiisad, mida ei osata karta. Iga piisk aga leotab teel oleva tolmu ja mõne hetke pärast on teekate kattunud väga libeda porikilega. Vihmahoo tugevnedes tekib teekatte ja auto ratta vahele õhuke veekiht ning  rataste kontakt teega halveneb, auto juhitavus on häiritud, tundub nagu auto “ujuks” või “liugleks” teel. Eriti ohtlik on kiire sõit, siis ei jõua auto rattad “pressida” teel olevat vett ära. Teekatte ning ratta vahele jääb nn. veepadi, mille tõttu auto püsibki halvasti teel ja tekib vesiliug. Autojuhid alahindavad sageli vihma mõju sõidutingimustele.Auto turvaliselt parklas

Esimene lumi üllatab igal aastal jälle. Lumelobjakaga teel võib auto hakata vibama veel kergemini kui vihmaga vesilius. Harjumuspärane ei ole ka hiline lumi nagu see oli 2003. a. aprilli algul või 1986. a. mai lõpus. Libedaga pikeneb pidurdusmaa märgatavalt. Isegi heade talverehvidega ei saavuta suvist pidamist. Kui sõita kuival asfaltteel 80 km tunnis, kulub peatumiseks umbes 60 meetrit ja peaaegu neli sekundit. Lumisel teel kulub 80 kilomeetrise kiiruse juures peatumiseks peaaegu 30 meetrit rohkem maad ja aega kulub umbes kolm sekundit rohkem kui suvel.

Salakaval on ka must jää – jäide ehk kiilasjää. Eriti siis, kui õhutemperatuur on nulli lähedal, võib pidamine ka lühikestel vahemaadel suuresti muutuda. Ohtlikumad kohad on madalamal asuvad lohud, nõod, aga ka sillad, kus õhuniiskus on suurem ja teekatte temperatuur võib olla madalam.

Et talvel libedaga autoga mitte hätta sattuda, tuleks endale selgeks teha talvesõidu mõningad kuldreeglid ning neid katsetada lagedal platsil või jäärajal. Talvel peab juht õppima tunnetama oma autot ning tee libedust. Alati tuleb arvestada teeoludega. Tee on libe, kui rool muutub tuimemaks ega reageeri pööramisele. Politsei hinnangul on liiklusõnnetuste põhjuseks olnud just ootamatult muutunud liiklusolud, autojuhtide harjumatus ja oskamatus libedal teel ohutult sõita ja ka teeoludele mittevastavate rehvide kasutamine.

Lühendatult kirjutisest:
Taidre, H. “Autosõit ja ilm”. Kogumik: “Inimene ja ilm”. Koostanud H. Tooming, Tallinn, “Valgus” 1970, lk. 241-246
Täiendanud: K. Selmet ja T. Asandi.