m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kui ilm muutub ohtlikuks

Kuidas kaitsta taimi öökülmade eest?

➡ Kasvata öökülma suhtes tundlikke taimi kevadel ette ja kata neid külma eest.
➡ Arvesta, et kergemini tekivad kahjustused seni soojas (katte all) kasvanud taimedel.
➡ Külma suhtes on õrnad alles istutatud, veel vähejuurdunud taimed.
➡ Öökülma kaitseks kasta taimi õhtul sooja veega. Kui aga hommikul on külma saanud taimed närbunud, siis kasta (piserda) neid külma veega, et vähendada hommikusest intensiivsest päikesepaistest tekkinud suurt temperatuuri kontrasti.

Kevadel, vara- ja hilissuvel ning sügisel kahjustavad taimi Eesti oludes sageli ettetulevad nullilähedased õhutemperatuurid. Seejuures võib ööpäeva keskmine õhutemperatuur ulatuda üle 10 °C. Öökülm on õhu, maapinna või taimestiku vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C põllukultuuride kasvuperioodil. Maapinnal ja taimede kasvukõrgusel mõõdetud õhk on sageli 2−4 °C võrra külmem kui meteoroloogiajaamas 2 meetri kõrgusel mõõdetud õhk. Mõnel aastal toovad öökülmad kaasa nii looduslike taimede kui ka põllu- ja aiakultuuride kahjustusi või hukku.

Öökülm võib olla advektiivne või radiatsiooniline. Advektiivne öökülm tekib alla 0 °C temperatuuriga õhu tungimisel piirkonda mujalt. Selline öökülm on iseloomulik varakevadele ja hilissügisele. Enamasti on ilm siis tuuline ja öökülm levib üle suurema territooriumi. Sageli tekib sellel ajal ka ajutine lumikate, ööpäevased õhutemperatuuri muutused on suhteliselt väikesed ja õhukülma on mitmel järjestikusel ööl. Radiatsiooniline öökülm tekib vaiksetel selgetel öödel maapinna ja taimelehtede soojuskiirguse tagajärjel, mis põhjustab maapinna, taimede ja nende ümbruses oleva õhu tugeva jahtumise. Seda soodustab selge taevas ja tuule vaibumine. Sel puhul hakkab õhutemperatuur päikeseloojangu eel kiiresti langema ja selge ilma püsimisel saavutab päikesetõusu ajaks miinimumi.

Radiatsiooniline külm võib varakevadel kesta 8−12 tundi, hiliskevadel aga tunduvalt lühemalt ja esineb eelkõige väikestel aladel. Sageli esinevad nii advektiivne kui radiatsiooniline öökülm korraga, kusjuures esimene on ülekaalus öökülma alguses, teine hiljem.

Lisaks koha geograafilisele laiusele, maapinna kõrgusele ja kaugusele merest avaldavad öökülmade kujunemisele suurt mõju kohalik maastik, pinnamood, mullastik, metsasus, veekogude lähedus, õhu juurde- ning äravoolu tingimused. Külm õhk on raskem ja ebatasase reljeefi puhul hakkab maapinna lähedal jahtunud õhumass valguma ümbruskaudsetelt aladelt madalamatesse kohtadesse. Selle tulemusena tuleb nõndanimetatud külmalohkudesse külma õhku pidevalt juurde, kõrgemates kohtades asendub aga äravoolanud õhumass uue ja soojemaga.

 

Käitumisjuhised koostatud koostöös Päästeametiga.

Hinda meid!