m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Tsüklonid

Frondid ilmakaardil

Hall on õhurõhu samajoon (isobaar). Punane joon – soe front; sinine – külm front; lilla – oklusiooni front

Madalrõhuala ehk tsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt madalama õhurõhuga ala. Kõige madalam on õhurõhk tsükloni keskmes ja see tõuseb perifeeria suunas.

Kõige sagedamini arenevad meie ilma mõjustavad tsüklonid atmosfääri neis paigus, kus soe õhk subtroopilistelt laiustelt kohtub külma õhuga kõrgematelt laiustelt. Tavaliste parasvöötme tsüklonite sünnipaik on keset Atlandi ookeani 30-60° pl. vahel, kuid sageli jõuavad Eestini ka tsüklonid, mis on tekkinud põhja pool polaarjoont või Vahemere piirkonnas.

Tsükloni teket saab esmalt jälgida satelliidipildilt, seejärel juba suletud isobaarina sünoptilisel kaardil. Tuulte suund tsüklonis on vastupäeva põhjapoolkeral ja päripäeva lõunapoolkeral. Hästiarenenud tsüklonit iseloomustab väljakujunenud frontide süsteem. Soe front tähistab pealetungiva soojema õhu piiri, külm front pealetungiva külma õhu piiri. Tavaliselt liigub külm front kiiremini ja jõuab peagi soojale järele, tulemiks on liitunud e. oklusiooni front.

Tsüklonaalset ilma iseloomustavad kiired õhurõhu muutused, tsükloni lähenedes õhurõhk langeb, tsükloni möödudes hakkab tõusma. Pilvisuse ja sademete olemasolu sõltub samuti sellest, milline tsükloni osa meid parasjagu katab. Tsükloni lähenedes pilvisus tiheneb, läheb sajule, tsükloni tagalas asendub laussadu hoogsajuga või lõpeb hoopiski.

Eestis on tsükloni möödumisel kõige madalamat õhurõhku mõõdetud 16. detsembril 1982. a Väike-Maarja vaatlusjaamas, kus õhurõhk langes jaama kõrgusel 936,0 hPa-ni. Ilma määras sügav tsüklon, mis liikus Norra merelt üle Skandinaavia ja Soome keskosa itta. Samas jäi Eesti tsükloni keskme lähedale ja tormituultest puutumata.

Eestis on tormitsükloniga seotud suurim tuule kiirus mõõdetud 2. novembril 1969. a Ruhnus, see oli 48 m/s. Tsüklon liikus Norra merelt üle Skandinaavia ja süvenes kiiresti Läänemere kohal, rajupuhang oli seotud külma frondiga.

Viimaste aastakümnete tähelepanuväärseim tsüklon tõi edela-läänetormiga (maksimaalne tuule kiirus 38 m/s) läänerannikule suurima üleujutuse, Pärnus tõusis veetase 9. jaanuaril 2005. a 275 cm üle keskmise. Sügav tsüklon tekkis Atlandi keskmistel laiustel ja süvenes Iirimaa rannikul ning liikus üle Skagerraki ja Lõuna-Rootsi Soome peale.

Hall joon on õhurõhu samajoon (isobaar). Antitsüklonis pöörduvad tuuled päripäeva ümber keskme.

Hall joon on õhurõhu samajoon (isobaar). Antitsüklonis pöörduvad tuuled päripäeva ümber keskme.

Kõrgrõhuala ehk antitsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala. Kõige kõrgem on õhurõhk kõrgrõhuala keskmes ja langeb perifeeria suunas.

Kõige sagedamini tekivad meie ilma mõjustavad  antitsüklonid Skandinaavias, Soomes või teistes Läänemeremaades, kuid vahel ulatub Eestini ka Siberi või Venemaa Euroopa osa kõrgrõhkkonna lääneserv.

Kõrgrõhualas valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, mis põhjustavad pilvisuse hajumist. Sage nähtus on külmal poolaastal inversioonikihi tekkimine. Inversiooni korral õhutemperatuur, vastupidiselt tavalisele käigule, troposfääris kõrgemale tõustes tõuseb. Inversioonikihi alune madal õhuke pilvekiht võib põhjustada pilves taeva püsimist hoolimata kõrgest õhurõhust. Tuulte suund kõrgrõhkkonnas on põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva.

Eestis on kõige kõrgemat õhurõhku mõõdetud 23. jaanuaril 1907. a Tallinnas, õhurõhk jaama kõrgusel oli 1060,3 hPa. Siis oli Valge mere lähedalt saabunud võimsa kõrgrõhuala kese Poola-Leedu piiril ja kogu Baltikumis õhurõhk 1060 hPa lähedal.

  • Kõige kibedamat külma on Eestis kõrgrõhuala mõjuväljas mõõdetud 30.–31. detsembril 1978. a, mil minimaalne õhutemperatuur langes -40..-42 °C-ni. Kõrgrõhuala kese tekkis Põhja-Skandinaavias ja liikus aeglaselt lõuna poole. Antitsükloni kaguservas valitsev ida- ja kirdetuul tõi Põhja-Venemaalt polaaröös jahtunud õhku.
  • Kõige pikemalt kestnud kuuma ilma (järjestikku kuni 7 ööpäeva maksimumtemperatuuriga 30 °C ja enam) Eestis on põhjustanud 2006. a 7.–13. juulini Venemaa läänealade kohal püsinud kõrgrõhuala.