m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Pagituulte tekkest äikesepilves

Sven-Erik Enno
Tartu Ülikool

Käesolevas töös uuriti 2001. aastal Eestis möllanud juulitorme ning vaadeldi detailsemalt äiksega kaasnevate purustavate pagituulte tekkemehhanismi. Samuti on lühidalt käsitletud laiemate äiksevaatluste vajalikkust ja korraldamisvõimalusi.

Vahemikus 16.-19.juuli 2001 möllasid läänepoolse jahedama ja idapoolse troopilise õhumassi piirialal püsinud Eestis viimaste aastate ühed suuremad äiksetormid. Nende leviku ja iseloomu uurimine põhines Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) andmetel. Need kinnitasid minu varasemaid oletusi tormide jaotumisest suuremateks äikselaineteks, mis vaheldusid rahulikumate perioodidega. Kokku õnnestus vahemikus 16.-19. juuli piiritleda 6 sellist lainet. Üsna hästi tuli esile tormide sageduse ja tugevuse varieeruvus Eesti eri paigus. See väljendus mitme äikselaine jagunemises kaheks selgelt eriilmeliseks komponendiks. Läänepoolsed pilved olid rahulikumad ja liikusid aeglasemalt, levides saartelt ja läänerannikult idasuunas. Idapoolsetes seevastu esines sageli purustavaid pagisid ja äiksed liikusid märgatavalt kiiremini Viljandi- ja Valgamaalt põhja või kirdesse. Maksimaalsed mõõdetud tuulekiirused olid Lõuna- ja Ida-Eestis 24-30 m/s. Kõige sagedamini ründasid tormid Viljandi-, Valga-, Jõgeva- ja Virumaad, vähe oli neid saartel (jäid enamasti külma frondi tagalasse) ja Võrumaal (kõige lähemal kagupoolsele troopilisele antitsüklonile).

Pagituulte tekkemehhanismi uurimisel kasutasin Pärnu sadamas ja Tartus TÜ Füüsikamaja katusel asuvate automaatilmajaamade andmeid. Koostatud mudelis pean tormituuli tekitavaks faktoriks äiksepilve jaotumist vastandlikeks tsoonideks. Pilve esiosas valdavad tugevad tõusvad õhuvoolud, õhurõhk langeb, temperatuur püsib kõrge ja sademeid on minimaalselt. Tagumises osas seevastu valdavad võimsad laskuvad õhuvoolud, õhurõhk tõuseb, temperatuur on madal ning sajab tugevat paduvihma. Pagituul tekib siis, kui sademetetsooni esiosas maapinnani jõudnud jaheda õhu massid sööstavad täitma pilve ees kujunenud madalrõhuala. Et sajutsooni laskuvate ja pilve esiosa tõusvate õhuvoolude kiirused võivad olla väga suured, on võimalik ka purustavate horisontaalvoolude teke. Sama mudeli järgi võib torm tabada ka lähestikku (10-15 km) asuva tekkiva (tõusvate õhuvooludega) ja juba laguneva (laskuvate õhuvooludega) äiksepilve vahelist piirkonda.

Pagi tekke seisukohalt on oluline ka õhutemperatuur ja äiksepilve liikumiskiirus. Mida soojem on õhumass ning mida kiiremini liiguvad selles arenevad äiksepilved, seda suurem on purustava pagi tekkimise võimalus. Kohalike tunnuste järgi tormiohu hindamisel tuleks lisaks kõrgele õhutemperatuurile ja äikse kiirele lähenemisele silmas pidada ka pilve esiosa välimust. Juhul kui sajutsooni ees esinevad tormi-iilid, on seal minu mudeli järgi soodsad tingimused väga madala ja räbaldunud servaga pilvevalli moodustumiseks. Olles nähtav kilomeetrite kauguselt, annab see märku lähenevast tormiohust.

Äiksevaatlusi on Eestis laiemalt läbi viidud 1960-ndatel aastatel Loodusuurijate Seltsi eestvedamisel. Hiljem on aga aset leidnud märgatav kliima soojenemine, mistõttu pilvede liikumisteed ja iseloom võivad olla oluliselt muutunud. Selle kinnituseks on näiteks suurte tormipilvede sagedasem esinemine. Ainult EMHI andmete kasutamine nende muutuste uurimiseks on ebapiisav peamiselt vaatlusjaamade suurte vahemaade tõttu. Seetõttu olen väga huvitatud uue asjahuvilistest äiksevaatlejate võrgu võimalikult kiirest organiseerimisest.

Hinda meid!