On öeldud, et laulupäevad nagu jaanipäevadki ei saa läbi vihmata.
Vale puha. Mõlemad tähtsad ajad saavad näha kõiksugu ilma.
Paljusid huvitab, millal on siis ilm lauljate esinemisrõõmu rikkunud. Viskaks pilgu nii sajanditagustesse ajalehtedesse kui ilmapäevikutesse.
Esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus kulges “ülleüldine Eesti-laulupiddo, töesti römolik piddo” üldiselt soodsates tingimustes. “Ilmuke oli essimesel päval hea.” Edasi aga läks vihm “tihhidamaks; se teinud issiärranis piddo eestkostjatele kurva meelt”. Siiski otsustati, et kõned võivad ka hiljemaks jääda, sest “tulleb, mis tulleb, kontsert peab petud saama!”. Nii tehtigi: “keik laulud olla nad üllevägga hästi laulnud; ehk kül vihma üllevalt kaela vallanud, polle lauljad ommetige mitte järrel andnud egga omma julgust nötkuda lasknud”. Kolmandal päeval “olli ilmuke paljo lahkem; päike lükkas pilved körva ja vatas lahkesti ja römulikult keige Tarto linna ja piddo vöeraste peale”.
Järgmised viis laulupidu , kuni 19. sajandi lõpuni olid ilma pooled ilusad: “Ilmad olid läbistikku hääd” (1879), sadas vaid enne kontserti (1880), “kaks päeva oli väga palav” (1891), “Ei võinud paremat ilma soovida” (1894). Aastal 1896 kurdeti vaid, et “vaimulik kontsert ei tahtnud hästi kokku kõlada Teda eksitas kaunis vali tuul. Veel enam tegi aga lauljate väsimus priske kokkukõla raskeks”. Muide, 1891. aastal mõõdeti Tartus ka kõigi laulupidude kõrgeimaks temperatuuriks 28,6 ºC!
Järgmistel sajanditel polnud õhkkond enam nii soe. 1910 kurdeti: “vaid rahvuslikud laulud tõstsid tuju”. Edasistel “päris eesti pidudel” oli ilm vaheldusrikas: 1923 – ilus, 1928 – kolm päeva kõva tuult (peole lisaks etendatud Adsoni näidendi “Toomapäev” ajal lahkusid pooled vaatajaist külma tõttu!). Aastal 1933 – kahel päeval“ei tahtnud laulud kõlada leitsakulises õhus”, kolmas oli aga lausa sügiseselt külm (10º ümber).
Sõjaaegseist pidudest viimasel, 1938. aastal oli kõike – tuult, vihma, päikest külma.
Edasistest laulupäevadest on ilmade poolest meeldejäävaimad paar selgema taevaga pidu (1947, 1965 ja 1969), samuti ajad, mil kallas tõelist paduvihma. Lauluveteranidele on eluks ajaks meelde jäänud kaks pidu. 1960. aasta esimesel päeval sadas Tallinnas 25 mm, teisel lisandus veel 19 mm. Koos harjutuspäevadega langes maha paari päevaga pea kuunorm vihma.
Teine paduvihmaga pidu peeti viis aastat tagasi. Siis mõõdeti vihmakoguseks Tallinn-Harku ilmajaamas esimesel päeval 2,4 mm, teisel aga 36,4 mm! Ära jäi isegi ametlik rongkäik. Veega kaetud tänavail rändas lauluväljaku poole uhkelt ilma trotsides oma 6-7 tuhat “vabatahtlikku” planeeritud 34000 asemel. Viimasel peopäeval mahendas aga ilmataat sooja päikesepaistega kõik nähtud vaevad.
Tänavuse suurpeo peaproovil Tartus said peolised samuti kastetud, küll vaid rongikäigus. Väikest statistikat. Alates 1923. aastast on Tallinnas laulupidudel 44 päevast sadanud tosinal päeval (ka öösel!), neist tugevalt, üle 5 mm vaid 8 päeval.
Äikest on peoliste peade kohal ragistanud vähemalt neljal korral. Siit ka soovitus: äikese ajaks võiks varuks olla ilmale vastav muusikapala – meeskooridel näiteks äikese ajaks Tormise “Pikse litaania”, ühendkoorid aga laulgu vihmaga “Las kallab!”, solistiks Vello Orumets.
Lõpetuseks tsiteeriks Eri Klasi: “Me võime Eestisse esinema tuua ükskõik kui suuri staare, aga me ei saa laulupidu kusagile mujale viia! Mitte mingi raha ega hinna eest!”
Tänavu paneb ilmataat peolised jällegi proovile nii vihma kui jahedusega.
Ain Kallis (Pikendatult Maalehest 02.07.2009)
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!