16. septembril möödub 30 aastat Montreali protokolli ehk koostöölepingu sõlmimisest, mille eesmärk on kaitsta osoonikihti. Protokolli kohaselt peab iga sellega liitunud riik kindlustama täieliku kontrolli osoonikihti kahandavate ainete tootmise, kasutamise, impordi ja ekspordi üle.
Kõiki Maal elavaid organisme kaitseb paarikümne kilomeetri kõrgusel asuv osoonikiht. Selle paksust mõõdetakse nn Dobsoni ühikutes (DU), mis väljendab osoonikihi tüsedust merepinnale taandatult tuhandikes sentimeetrites. Seega, kui kogu atmosfäärisambas olev osoon suruda kokku merepinna tasemele, oleks seal (0 ºC ja 1013 mb õhurõhu juures) puhast osooni vaid paar millimeetrit (näiteks 400 DU korral 4 mm). Aga sellest kogusestki on seni piisanud terve maakera elustiku säilimiseks.
Peame meeles pidama, et kui stratosfääris on too aine väga oluline, on ta väga ohtlik maapinna lähedal (mürgisem kui sinihape!). See, troposfäärne osoon tekib näiteks autode heitgaasidest päikesekiirguse mõjul. Muide, hea õhk männimetsas ei tulevat osoonist, vaid enamasti eeterlike õlide aurudest, mida eritavad okkad.
Teine suurus, millega saab päikesekiirguse ohtlikkust iseloomustada, on nn ultraviolettkiirguse indeks (UVI). Need näitajad on üldiselt omavahel seotud – hõredama osoonikihi korral võib kahjuliku UV-kiirguse intensiivsus tunduvalt kasvada.
Kuidas olid lood osoonikilbi ja UV-kiirgusega meie peade kohal tänavu? Atmosfäärisambas sisalduva osooni koguhulka mõõdetakse Tõraveres 1994. aastast. Selle kogus muutub aasta jooksul, paksus on suurim kevadel, väikseim aga sügisel.
Märtsis on osooni Eesti kohal keskmiselt 380-390 DU (maksimaalselt 450 DU), novembris aga 290 DU ümber. Kui „sügavad“ on siis osooniaugud (tegelikult hõredama osooni sisaldusega laigud stratosfääris)? Kurikuulsad on muidugi tohutud tühikud osoonikilbis Antarktika kohal (kuni 86 DU 12. oktoobril 1993). Selliseid, mis meile otseselt kardetavaks võiks osutuda, juhtub meie kanti õnneks harva. Õnneks, sest ega sügisel enam keegi ju ei päevita – päike käib madalal, jahe pealegi.
Eesti Keskkonnaagentuuri ülesandeks on riigi elanikkonda hoiatada siis, kui midagi atmosfääris ohtlikuks muutub. Viimati tehti seda 2011. aasta märtsi lõpul. Osoonikiht Põhja-Euroopa kohal hõrenes tunduvalt (Soome kohal 35%-ni keskmisest), järsult kasvasid ka UV-kiirguse indeksid (UVI), mis teatavasti hindavad päevitades naha põletuseni, õigemini – punetuseni – jõudmise aega. Nimetatud indeksi väärtused tõusid sellal Tartu-Tõravere ilmajaamas viieni. Peaaegu nagu Alpides! Kiirguse mõju suurendas ka peeglina toimiv lumikate.
Sama aasta juunis (nagu ka korra 2008. a. juulis) kerkis UVI väga kõrge näitajani – 8,6. Hoiatust aga ei antud, sest selline kiirguse tase kestis vaid minuteid – päikest ümbritsevate heledate pilvede tõttu.
Tänavu ohtlikke osoonikihi hõrenemist meie kandi kohal NASA Aura-nimelise satelliidi pardal oleva aparatuuri andmeil ei olnud – osoonikihi paksused jäid ikka üle 220 DU. Sarnased olid ka meie mõõtmised maa peal.
Ultraviolettkiirguse intensiivsus jõudis märkimisväärsete tulemusteni paaril päeval – UVI maksimaalsed näidud suvel küündisid nii Tõraveres kui Roomassaares 7-ni. Aga vaid mõne minuti jooksul keskpäeval. Palju paremad päikese võtmise võimalused olid näiteks 2010. ja 2011. aastal.
Tõraveres mõõdetakse veel UVB-kiirguse doose. Tänavu suvel oli kolme kuu summa 34518 (J/m2)nm, väiksem kui eelmisel aastal, rääkimata kuumast ja päikeselisest 2010. aastast – 39705 (J/m2)nm. Aastad pole vennad ka ilmasfääris…
Ain Kallis Riigi Ilmateenistuse peaspetsialist
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!