m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Lahkus Jaan Saar, Eesti ilmateenistuse kauaaegseim juht

5. oktoobril suri Jaan Saar, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) peadirektor aastail 2001-2012.

Jaan Saare pikk karjäär atmosfääriuuringutega seotud asutuste eesotsas väärib kindlasti meenutamist, selles on kõik tema endised kolleegid ühel arvamusel.

Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1965. aastal (erialaks soojuselektrijaamad) töötas ta alul küberneetika instituudis, hiljem keskkonnaministeeriumis. Viimase asutustega oli Jaani tegevus seotud kuni pensionile siirdumiseni 2012. aastal.

Meie ühe tuntuima kolleegi professor Heino Toominga memuaarides “Ilm ja inimesed“ leiduvad read: „1991. aastal lagunes Nõukogude Liit. Juba aasta varem hakati mõtlema, milline peab olema iseseisva Eesti meteoroloogia. 1990. aastal toimunud Laulasmaa seminaril öeldi välja Eesti meteoroloogia instituudi loomise mõte. /…/ Tallinna meestest olid üritusel sõnakad ja asjalikud Jaan Saar ja Rein Kärner“. Peagi loodi keskkonnaministeeriumi juurde vastav nõukogu, mille teadussekretäriks määrati Saar.

1991. aasta oktoobris moodustatigi Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) keskkonnaministeeriumi haldusalas, mille esimeseks peadirektoriks kinnitati Peeter Karing. Tema õlgadel lasus raske ülesanne – taastada rahvuslik ilmateenistus selle otseses mõttes. Sisuliselt tähendas see, et tuli minna suurtelt üleliidulistelt programmidelt üle Eesti Vabariigile vajalikele täpselt formuleeritud ülesannetele, s.t kohandada instituudi töö uutes tingimustes olemasolevate võimalustega. Seda pidi aitama ellu viia instituudi töö reorganiseerimine ja struktuuri muutus. Jaan Saar oli sellal keskkonnaministeeriumi õhu- ja kiirgustalituse juht. Tema meeskonna ülesandeks oli näiteks Eesti kiirgusseaduse väljatöötamine, samuti osooni ja ultraviolettkiirguse mõõtmiste toetamine EMHIs.

Ilmateenistuse juht
Suurim muutus Jaani ellu tuli 2001. aastal, kui ta määrati EMHI uueks peadirektoriks. Valitsus nägi ette muutusi instituudi finantseerimisel, vaatluste automatiseerimisel, andmekäitluse valdkonnas. Tekkinud oli vajadus nüüdisaegsemate seadmete järele, osa ilmajaamu oli amortiseerunud ja tehniliselt kehvas seisus, üksiti oli tekkinud huvi kvaliteetsema ilmateabe vastu reaalajas. Esimene Soomest pärit automaatjaam paigaldati 2001. aasta detsembris Tallinn-Harku aeroloogiajaama, järgmisel aastal asendati automaatseadmetega juba 15 jaama, 2003. aastal kuus jaama, Tõravere ilmajaam arvati maailma päikesekiirguse baasjaamade võrgu täisliikmeks. Ja kvaliteetset ilmateavet jagati rahvaga kolmes teatmikus, nagu „Eesti kiirguskliima teatmik“ (2003), „Eesti lumikatte teatmik“ (2006) ning „Eesti ilma riskid“ (2008).

Jaan Saar oskas kaadrit valida. Tõravere observatooriumi astrofüüsiku Tõnu Viigi meenutus: „Aastal 2001 tegi Jaan mulle ettepaneku hakata tema nõunikuks. Ega ma kaua ei mõelnud, sest olin ju NL sõjaõhujõududes teeninud meteoroloogina Riia lennuväljal Rumbulas. Ütlesin oma jaa-sõna ja jäin Jaani kõrvale kuueks aastaks. Ta värbas mind ka nn Tarandi komisjoni, mis istus koos 2001. a ja kavandas Eesti meteoroloogiateenistuse tulevikku, töötades välja mõned põhiprintsiibid. Nüüd võib ainult imestada, kui hästi need printsiibid tookord koolivend Andres Tarandi juhtimisel paika pandi ja kui hästi neid Jaani juhtimisel ellu viidi.“

Saare ajastul pandi alus mitmetele rahvusvahelistele koostööprojektidele. Tsiteerime Viiki: „Sel ajal algas tegelikult Eesti ühinemine oluliste meteoroloogiliste organisatsioonidega, nagu EUMETSAT (Euroopa meteoroloogiliste satelliitide organisatsioon), ECMWF (Euroopa keskpika ilmaennustuse keskus) ja HIRLAMi (Lokaalse piirkonna kõrglahutusega numbrilise ilmaennustuse mudel) kontsern. Selles kõiges mängis Jaan olulist osa. Kõik see nõudis suurt eeltööd, kus Jaanil oli kandev osa ministeeriumis asjad jutti ajada. /…/ Üksiti võtsin ma eeskuju Jaani suhtlemisest oma meeskonnaga. Koos oma kaasvõitleja Rein Kärneriga, kes hoidis EMHI majandusasjad korras, suutsid nad luua asutuses ühtekuuluvuse tunde. Sellele aitasid tublisti kaasa väljasõiduseminarid, mida tollal instituudis harrastati.“

Jaanil oli tegev õige mitmel rindel – oli isegi „ufoloog“, kuuludes uurimiskomisjoni, mis uuris seletamatuid atmosfäärinähtusi, püüdes anda neile teaduslikke põhjendusi. Huvialade ja hobide kohta kirjutavad ta tütred: „Isa armastas maaelu, lihtsust, loodust. Suvekodus nautis ta maatööd ja eraldatust linnakärast. Loomadega ja loodusega oli tal oma eriline side. Kui nüüd hilisemas eas, kui isa juba pensionil oli, küsisin kord isalt, et kui tal oleks valida ükskõik mida, mida ta tahaks kõige rohkem teha, siis ta ütles, et ta oleks kuskil üksi oma metsalagendikul, istuks kännu peal ja loeks raamatut. Pensionil olles, kuni tervis veel lubas ja vaim jaksas, vaatles ta igapäevaselt ilma ja loodust, ning järjepidevalt kandis oma vaatlusi ka päevikusse.“

Endine instituudi asedirektor Rein Kärner meenutab, kuidas Jaan armastas suusatada, tegeles innukalt orienteerumisega. Isegi nii innukalt, et ühel neljapäevakul, kui unustas jooksutossud koju, läbis ta käbised metsarajad paljajalu! Jaan Saare visadust seatud eesmärkide saavutamisel märgati ka kõrgemal pool – 2007. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi Teenetemärgi.

Päris lõppu peaks lisama kolleeg Ele Pedassaare meenutuse lapsehoolduspuhkuse aastast 2006, kui ta oli ka Jaani lapselapse hoidja (vabatahtlikult, muidugi!):
„Peadirektorist sai aga minu jaoks kuni lõpuni vanaisa Jaan. Oma olemuselt meenutas tema mulle multifilmist “Pingviinipoeg Lolo” (vaatasime lastega seda tihti) vanaisa Piigot, kes oli alati valmis aitama ja õpetama ning mis kõige tähtsam: ta oli alati heas tujus“.
Jaanil oli muhe huumorimeel – seda meenutatakse alati, kui on juttu elust „Saarevalitsuse ikke all“.

Jaan Saar on nüüd igavikuteele lahkunud, kuid soe mälestus temast jääb.

Kolleegid

 

 

 

 

 

 

 

5 / 1 hindajat