1924. aastal alustati hüdroloogilisi mõõtmisi Tänassilma jaamas Tänassilma jõel, Kasari jaamas Kasari jõel, Riisa jaamas Halliste jõel, Tõrve jaamas Pedja jõel, Räpina jaamas Võhandu jõel ja Aesoo jaamas Navesti jõel.
1924. aastal avati täiendavalt varasemetele vaatlusjaamadele veel 15 uut vaatluspunkti, kuid enamus neist sajandi jooksul suleti. Neist osade sajandipikkuse ajalooga seni töötavate jaamade asukohti on jõe lõikes aegade jooksul veidi muudetud. Sellel on olnud praktilised kaalutlused, kuid hüdroloogiliselt on see siiani mittesoovitatav tegevus, sest usaldusväärsete kliimaandmete saamiseks on kõige paremad seirejaamad need, mille asukoht on jäänud muutumatuks.
Uute hüdromeetriajaamade avamise põhjustest võib tuua välja mitmeid, kuid suurima tõuke selleks andsid riiklikud muudatused majanduses: tekkis vajadus vesiehitiste ja veevarustuse projekteerimisel alusandmete järele. Lisaks näitasid uute jaamade vajadust ka suured üleujutused mitmeis Eesti paigus nii 1923. aasta lõpus kui ka 1924. aasta kevadel. Pika ajalooga Tartu hüdromeetriajaama andmetel oli 1923. aasta sügisel suurim uputus pärast 1867. aasta kevadet. Halliste ja Kasari jõgede uurimisele andsid samuti tõuke 1923-1924. aastatel esinenud uputused Pärnu- ja Viljandimaa jõgedel. Viljandi maakonnavalitsuse andmetel said uputustest mõjutatud 589 majapidamist ja pea 20 000 hektarit majandusmaad. Kohalikud mäletasid uputusi ka 19. sajandi kuue- ja seitsmekümnendatest. Lisaks olid uputused esinenud aastatel 1917, 1919, 1922.
Seega oli aeg jaamade avamiseks küps. 1924. aastal loodi riiklikult Sisevete Uurimise Büroo, mida asus juhtima Venemaa jõgede uurimise kogemusega August Velner, kes naasis Venemaalt Eestisse samal aastal.
Loe 100-aastastest hüdromeetriajaamadest lähemalt blogiloost Keskkonnaagentuuri veebilehelt.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!