Eesti jaoks on välja töötatud uus tuleohukaart

Kevade saabudes, lume sulades ja ilmade soojenedes tõstab metsades ja maastikel pead tuleoht. Nii eluslooduse kui ka inimeste vara ja elu kaitseks on maailmas välja töötatud mitmeid arvutusmeetodeid tuleohtlikkuse hindamiseks ja jälgimiseks. Eesmärk on tõhustada nii hoiatus- ja ennetustööd kui ka kiiret reageerimist juba tekkinud tulekahjule.

Metsade ja maastike tuleohtlikkus sõltub mitmest tegurist. Üks oluline tegur on ilmastik. Kõrge õhutemperatuur, vähene vihm, tugev tuul ja pikad kuivaperioodid suurendavad tuleohtu ning soodustavad seeläbi metsa ja maastike süttimist ning tule levikut. Teine oluline tegur on põlevmaterjali hulk ja tüüp. Suurem tuleoht esineb piirkondades, kus asuvad okaspuumetsad ning kus metsaalune on kaetud langenud puude ja rohke risumaterjaliga. Tule suhtes tundlikumad on ka turbaalad, põllu- ja rohumaad (kevadine kulu). Põleng võib tekkida looduslikel põhjustel, ent sagedamini võivad inimtegevused, nagu metsamajandus, teede ehitamine ja lõkke tegemine, kergesti tulekahjusid esile kutsuda.

Tuleohu hindamise ajalugu Eestis

Eestis hakati metsade ja maastike tuleohtlikkust hindama ja tuleohu indeksit arvutama 1950. aastal Nesterovi meetodi järgi. Arvutusmetoodika töötas välja vene teadlane ja metsandusvaldkonna spetsialist Valentin Nesterov 1949. aastal. Nesterovi metoodika on olnud aastakümneid kasutusel ja kuigi selle põhjal arvutatud tuleohu indeksite väljund on aja jooksul palju muutunud, on meetod siiani võimaldanud kevad-suvisel perioodil hinnata tuleohtu, koostada hoiatusi ning informeerida nii elanikkonda kui ka vastutavaid ametkondi.

Nesterovi metoodikal põhinev tuleohu indeks võtab arvesse õhutemperatuuri, õhuniiskust, sademete hulka, eelmise päeva indeksi väärtusi ja üldist fenoloogilist olukorda. Viimasest sõltub, kas tuleoht on kuvatud kevadise või suvise skaala järgi. Tuleohu arvutamist alustatakse kevadel, kui lumikate on täielikult sulanud ja suvisele skaalale lülitutakse sõltuvalt looduse fenoloogilisest arengust. Tuleohu hindamine lõppeb sügiseste sadude ja jahedate ilmade saabumisega. Indeksit arvutatakse üks kord päevas, kasutades 23 meteoroloogiajaama andmeid ja vastavat valemit.

Eesti jaoks on välja töötatud uus tuleohukaart

2025. aastal toimub Keskkonnaagentuuris tuleohu hindamises oluline muudatus. Nesterovi meetodil toodetud tuleohukaart ei vasta enam tänapäevastele ootustele ja vajadustele, seda nii lähteandmete vähesuse kui ka indeksite interpoleerimise tõttu. Samuti ei võimalda kasutuses olev meetod teaduslikel eesmärkidel andmeid Euroopa tulemustega võrrelda ega tule käitumist ja põlengutest tekkinud kahjusid hinnata. Tuleohu hindamise süsteemi ajakohastamiseks minnakse üle Kanada FWI (Fire Weather Index) meetodile, mis pakub rohkem alternatiive. Oluliselt kasvab kasutatavate ilmaandmete ruumiline lahutus.

Esimesed sammud uuele meetodile üleminekuks tehti aastatel 2019-2020 RITA projekti raames (RITA1/02-52 „Kaugseire andmete kasutuselevõtt avalike teenuste väljatöötamisel ja arendamisel“). Kaasaegsete lahenduste otsingute tulemusena loodi prototüübid, mis võimaldavad tuleohu riski tõepärasemalt ja detailsemalt hinnata, modelleerida tule levikut ja analüüsida nii põlengutest tekkinud kahjusid kui ka välditud kahjusid. Prototüübid põhinevad Kanadas 1970. aastatel rühma teadlaste poolt välja töötatud meetodil, mida on aastakümnete jooksul täiendatud. Sama meetodit kasutab Euroopa Metsatulekahjude Infosüsteem EFFIS (European Forest Fire Information System) ning mitmed Euroopa riigid on kohandanud kanadalaste arendatud metoodika enda tingimustele sobivaks, kasutades seda oma igapäevatöös.

Alates 2023. aastast osaleb Keskkonnaagentuur LIFE integreeritud projektis „Kliimamuutustega kohanemise tegevuste elluviimine Eestis“ (LIFE21-IPC-EE-LIFE-SIP AdaptEst/101069566). Laiahaardelise projekti raames sai võimalikuks RITA tuleohu hindamise prototüübi juurutamine asutuse operatiivtöösse ja tuleohukaardi kaasajastamine. Arendustöödes olid Keskkonnaagentuurile partneriteks Tartu Ülikool ja Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus (KEMIT). Koostöö tulemusena valmis 2024. aasta lõpus uus tuleohukaardi infosüsteem.

Eesti jaoks kohandatud Kanada FWI (Fire Weather Index) indeksi arvutustes on sisendiks in situ meteoroloogiajaamade andmed, numbriliste prognoosmudelite andmed (õhutemperatuur, õhuniiskus, tuule kiirus) ja ilmaradarite sajuandmed (24 h akumulatsioon). Kalkulatsiooni käigus arvutatakse esmalt viis vahetulemit, mida tulevikus saab kasutada tule leviku modelleerimisel ja kahjude analüüsimisel ning viimase sammuna lõpptulem FWI, millega hinnatakse tuleohu riski.

Hinnangus kasutatakse kell 09:00 UTC laekuvaid andmeid ja arvesse võetakse ka eelmise päeva FWI vahetulemite väärtusi. Arvutused viiakse läbi kord päevas ühe ruutkilomeetrilise võrgustiku alusel, mille tulemusena saadakse detailse ruumilise lahutusega tuleohukaart.

Tuleohuklasse on Kanada FWI puhul kuus: väga madal (I), madal (II), mõõdukas (III), kõrge (IV), väga kõrge (V), äärmiselt kõrge (VI – viimane lisandus). Neile vastavad indeksite piirväärtused on kevadel (enne taimestiku fenoloogilist arengut) ja suvel erinevad. Ohuklassid on kohandatud Tartu Ülikooli teadlaste poolt Eesti tingimustele võimalikult sobivaks viisil, et seni kasutatud klasside ja uute klasside puhul oleks madal tuleoht ikka madal ja kõrge ikka kõrge. Klasside piirid on numbriliselt vanadest erinevad, sest FWI indeksi numbrilised väärtused on erinevad palju Nesterovi omadest.

Loe lähemalt arvutusvalemite jm kohta Keskkonnaagentuuri veebilehelt.

Tuleohukaart on leitav veebilehelt www.ilmateenistus.ee/ilm/prognoosid/tuleohukaart/