Kolme mere (Lääne-, Balti- ja Väinamere) tagune Saare maakond on oma kolme suure saarega aastasadu pakkunud mandri-inimestele põnevust. Ehkki teda on tabanud arvukalt lööke nii kogukate meteoriitide, arvukate okupantide kui tillukeste viiruste näol.
Ikkagi jäävad Saare- ja Muhumaa ning Ruhnu tuntuks oma imelise looduse, s.h ka iseäraliku kliima poolest. Meenutagem: kui enamik riigi pindalast jääb Köppeni kliimaklassifikatsiooni kohaselt Dfb kliimatüüpi (külma talvega niiske mandriline kliima), siis üksnes Saare- ja Hiiumaa äärmine lääneosa kuulub kliimatüüpi Cfb (maheda talvega mereline kliima). Noid lokaalseid erinevusi kliimas põhjustab eelkõige maismaaga piirnev Läänemeri, mis talvel rannikupiirkonda ja saari soojendab ning millel on just kevadel jahutav mõju.
Eesti kõige soojem, aasta lõikes muidugi, on Saaremaa „oma“ saar – Vilsandi. Just seal on mõõdetud meie riigi kõige kõrgem aasta keskmine õhutemperatuur +8,8 °C, mis oli 2015. ja 2019. aastal. Võrdluseks – Tartu rekord on +7,4 °C, mis oli 2015. aastal. Samas on Vilsandil kõige lumevaesem paik Eestis.
Kontrastiks on tõdemus, et saare teine äär on viimastel aastakümnetel olnud riigi pea kõige lumisem ala – 2010. aasta 24. veebruaril mõõdeti Uue-Lõve hüdromeetriajaamas, mis asub Vanalõve külas ca viie kilomeetri kaugusel merest, lumevaiba paksuseks 74 cm. Võrdluseks samal ajal mõõdeti lumikatte paksuseks Tallinn-Harkus 59 cm, Tõraveres 44 cm ja Sõrves 29 cm. Meenutuseks veel – 1924. aastal jäi aastapäeva paraad Kuressaares pidamata just paksu lume tõttu.
Eesti kliima erisuste esitamisel kasutatakse tavaliselt kahe jaama – Vilsandi (mereline) ja Võru (kontinentaalne) andmeid. Näiteks oli aastail 1966–2010 Vilsandi aasta keskmine õhutemperatuur 6,8°, Võrus aga 5,7°. Tormipäevade arv (päev, kui vähemalt ühel vaatlusajal on mõõdetud 10 minuti keskmine tuule kiirus 15 m/s või rohkem) oli sel perioodil Vilsandil aastas keskmiselt 20,4. Mullusel kurikuulsal oktoobritormil oli Võrus maksimaalseks tuule kiiruseks puhanguti 26,1 m/s, Vilsandil 29,5 m/s ja Sõrves 31,2 m/s. Tormipäeva Võrumaal kirja aga ei läinud, sest keskmine tuule kiirus küündis tol päeval vaid 11,5 meetrini sekundis. Vilsandi rannikujaamas oli keskmine tuule kiirus sel päeval 18,4 m/s. Lõunamaa looduskatastroofiks kutsuti tormi ilmselt seetõttu, et taolist korralikku tuulemöllu polnud Kagu-Eesti ammu näinud.
Sealsed elanikud ei oska aga ette kujutadagi, milline möll oli Ruhnus 2. novembril 1969. aastal, kui saart räsis torm tuuleiilidega 48 m/s! Kui 1967. aasta augustiraju tegi tuntavama hävitustöö Loode-Eestis, siis seekord kannatas Eesti edelanurk – saarel hävis pea kaks kolmandikku metsast, purunes sadamakai ja randumissild, uppus suurem traallaev, mitmed alused kanti lainete poolt avamerele, murdusid elektriliinid. Ilmajaama hooneist kaotasid kaks katused…
Saarte ala on tuntud ka merel tegutsevate õhukeeriste poolest: näiteks võis 22. juuli 1928. aastal Vilsandi tuletorniinspektori ja kauaaegse ilmavaatleja Artur Toomi hinnangul saare lähistel liikuda ligikaudu 15–17 vesipüksi.
Saari on korduvalt tabanud tugevad rahehood. Üks Eesti suurimaist raheteradest sadas äikesetormis maha Laimjalas 26. juulil 1936. aastal. Ajalehe Meie Maa (29.07.1936) sõnum kõlab: „Laimjalas leiti ka üks rahetera, mis kaalus üle poole kilogrammi. Üldse olid raheterad kõikjal kanamunast kuni rusikasuuruseni.”
Iga kant on isemoodu
Nagu köik saarlased pole mere- ega kalamehed, nii pole kogu saar sarnase mikrokliimaga – sisealad erinevad rannikust tunduvalt, eriti talvel. Näiteks mõõdeti Karja meteopostis 1978. aasta viimasel päeval –37,1 kraadi, samas oli rannikul pakane tunduvalt leebem. Sõrves mõõdeti sel päeval minimaalseks õhutemperatuuriks –24,1°. Saaremaale kuulub ka Eesti tipptulemus temperatuurigradiendi alal: 18. detsembril 2009 mõõdeti Roomassaare ilmajaamas õhusoojaks –5 °C, samal ajal vaid kilomeeter eemal Kuressaare lennuväljal aga –15,7 °C. Meri oli veel suhteliselt soe, „kontinendil“ aga pakase moodi. Aastaga koguneb sademeid keskmiselt Uue-Lõvel 752, Vilsandil vaid 590 mm.
Särava ilmaga turismi-Mekaks teeb Saaremaa muidugi rohke päikesepaiste. Aastaid oli meie päikeseliste paikade nimistus esikohal Vilsandi, vahel ka Sõrve. 2008. aastal lisandus Saaremaa mõõtekohtadele ka Roomassaare sadam. Ilmselt oli sealse mõõteriista asukoht soodne – mere lähedus vähendab ju kohaliku tekkega pilvede mõju. Igatahes paistis seal päikest tunduvalt enam kui sisemaal. Eriti õnnelikud olid Kuressaare kodanikud, sest tänu oma „eeslinnale“ said nad Eesti päikesepealinna meeldiva tiitli. Samas on linna keskosa suvel soojem kui sadama kant – mõnel päeval 8–10 kraadi võrra.
Erakordselt palju oli Saaremaal päikest näha 2011. aastal: Roomassaares registreeriti päikesepaiste kestuseks 2440, Sõrves 2387 ja Vilsandil 2185 tundi. Võrdluseks – Võrus oli 2011. aastal 1767 päikesepaistelist tundi. Aasta jooksul oli Roomassaares kokku vaid 60 päeva, mil päikest ei paistnud päeva jooksul mitte minutitki, päikesepaiste kestus moodustas 54% võimalikust. Kui suvekuudel säras päike igal päeval, siis jaanuaris oli taevas pilvedega kaetud 18 päeval.
Miks asuvad kõik saarte ilmajaamad rannikul?
XIX sajandil oli meresõit palju olulisem kui turism. 1864. aastal otsustas Vene riik rajada Balti mere äärde tegusa vaatlusjaamade võrgu. Järgmisel aastal alustati vaatlusi Vilsandil, Sõrves, Kõpul, Pakril ja Suurupis. Esimestel aastatel ei kulgenud töö just ladusalt – 1886. aastal teatati kõrgemale poole, et inspektorid ei saa Vilsandile, suhteliselt eraldatud saarele, kuidagi sõita. Sõrves viis aga torm tuulelipu plaadi ära. Peterburis otsustati, et seda pole mõtet uuega asendada, kuna vaatleja niikuinii instruktsioonidest kinni ei pea.
Vaatlused muutusid korralikeks alles Esimese maailmasõja eel. Käesoleval ajal on Vilsandi üks Eesti klimaatilisi reeperjaamu. 2017. aastal valiti Vilsandi jaam Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni poolt Euroopa 69 nn sajandi jaama hulka, sest vaatlusi on samas paigas tehtud juba pooleteise sajandi jooksul!
Saare maakonna ilmarekordid
Avaldatud: 27.04.2020
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!