Tänu päikesekiirgusele tekib Maa atmosfääris õhu liikumine ja kõik muu, mida me ilma all mõtleme. Tänu päikesekiirgusele on maakeral võimalik selline unikaalne nähtus nagu elu.
Päikese füüsikaline seisund aktiviseerub perioodiliselt. Aktiivsuse ajal on Päikesel rohkesti loiteid, fakleid, laike ja protuberantse. Tugevneb päikesetuul, korpuskulaarkiirgus (prootonid, elektronid), röntgeni- ja ultraviolettkiirgus. Päikeseaktiivsuse iseloomustamiseks kasutatakse nn Wolfi arve – üksiklaikude üldarvu ja kümnekordistatud laigurühmade arvu summat, kuid ka keerulisemaid indekseid. Päikeseaktiivsuse (pikaajaliseks) perioodi keskmiseks pikkuseks on ligikaudu 11 aastat.
Aktiivsuse aastatel on rohkem sademeid kui muidu. Nii leiti, et Kaspia mere ja Victoria järve veeseis on maksimaalne Päikese aktiivsuse maksimumiaastatel, minimaalne miinimumiaastatel. Ka Peipsi järve seisundit on uuritud seoses päikeseaktiivsusega (Ago Jaani). Vanade sekvoiade aastaringide paksusel on keskmiselt üheteistaastane periood, mida seostatakse päikeseaktiivsuse aastate sademete rohkusega. Viimastel aastatel on puude aastarõngaste põhjal uuritud ka kliimamuutusi minevikus.
Päikeseaktiivsuse aastatel on esinenud rohkem epideemiaid ja sotsiaalseid pingeid. Suuremad sõjad on olnud päikeseaktiivsuse aastatel. Ka magnettormid mõjustavat inimese tervist ja meeleolu. Eriti kannatavad korpusklite tugeva voo ja magnettormide ajal südamehaiged. Selliste tormide ajal on täheldatud liiklusõnnetuste ja traumade kasvu.
Vaadake pimedas põhjataevast, pilvitutel kevad-, sügis- ja talveõhtutel ning -öödel võite päikeseaktiivsuse aegu näha ilusaid virmalisi. Virmalised tekivad kõrgatmosfääris hõredat õhku läbivate elektrilaengute toimel vaikse elektrilahenduse ja helendusena nagu reklaamtuledeski.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!