Pilvedeks nimetatakse Maa atmosfääris hõljuvaid veepiiskade ja jääkristallide, nn. pilveelementide kogumeid, mis on tekkinud veeauru kondenseerumisel, samuti aerosooliosakeste kogumeid, mis on piisavalt tihedad, et oleksid silmaga nähtavad või instrumendiga sedastatavad.

Pilved paiknevad peamiselt atmosfääri alumises kihis (troposfääris), harvemini  stratosfääris 20–30 km kõrgusel (pärlmutterpilved) ja mesosfääris 70–80 km kõrgusel (helkivad ööpilved).

Pilvede liigitamise aluseks võib võtta pilvede tekkimise ning arenemise protsessid (geneetiline klassifikatsioon), pilveelementide suurus jt. karakteristikud (mikrofüüsikaline klassifikatsioon) või pilvede välimuse (morfoloogiline klassifikatsioon).

Tänapäeval kasutatakse enim morfoloogilist klassifikatsiooni, mille pakkus 19. sajandi alguses välja Inglise amatöörmeteoroloog Luke Howard.

Pilved liigitatakse nende aluse kõrguse järgi 4 klassi: ülemised, keskmised, alumised ja vertikaalsuunas arenevad ehk konvektsioonipilved, mille alus asub alumises ja tipp keskmises või ülemises kihis.

Keskmistel laiustel asuvad pilved vahemikus:

1. ülemised pilved 6–12 km;
2. keskmised pilved 2–6 km;
3. alumised pilved: maapind–2 km;
4. konvektsioonipilved: aluse kõrgus alla 2 km.

Pilvede nelja klassi piires eristatakse 10 pilvede põhiliiki, mis jagunevad alaliikideks. Alaliikide piires eristatakse arvukalt pilvevorme ja erikujusid.

I Ülemised pilved

• Kiudpilved (Cirrus – Ci)
• Kiudrünkpilved (Cirrocumulus – Cc)
• Kiudkihtpilved (Cirrostratus – Cs)

II Keskmised pilved

• Kõrgrünkpilved (Altocumulus – Ac)
• Kõrgkihtpilved (Altostratus – As)
• Kihtsajupilved (Nimbostratus – Ns) *

* Mõnede klassifikatsioonide järgi kuuluvad kihtsajupilved alumiste pilvede hulka.

III Alumised pilved

• Kihtpilved (Stratus – St)
• Kihtrünkpilved (Stratocumulus – Sc)

IV Vertikaalse arenguga ehk konvektsioonpilved

• Rünkpilved (Cumulus – Cu)
• Rünksajupilved (Cumulonimbus – Cb)

Pilved võivad moodustuda vabas õhus või üht liiki pilv (nn.ema-pilv) võib muutuda teist liiki pilveks. Kui pilv või selle osa omandab mõne teise pilveliigi tunnused, ent algne pilveliik on veel küllalt hästi ära tuntav, siis märgitakse seda pilve nimetuses –genitus liitega, näiteks Nimbostratus cumulonimbogenitus.

Kui pilv või selle suurem osa on läbi teinud täieliku transformatsiooni, nii et lähtepilve tunnuseid enam pole, siis võib kasutada liidet –mutatus, näiteks Stratocumulus stratomutatus.

Lisaks on erijuhud, kus pilved võivad moodustuda lokaalsetest looduslikest teguritest või inimtegevuse tagajärjel.

Pilvede vaatlustel määratakse:

• pilvede hulk (pilvisus) visuaalselt 10-pallises skaalas ja oktantides (kaheksandikes) automaatjaama sensoriga;
• pilvede kuju nende välisilme põhjal vastavalt kehtivale rahvusvahelisele pilvede klassifikatsioonile;
• pilvede alumise piiri kõrgus.

Pilvede klassifikatsioon