Erilised ja helkivad ööpilved

Pilved võivad moodustuda vabas õhus või üht liiki pilv (nn. ema-pilv) võib muutuda teist liiki pilveks.

Kui pilv või selle osa omandab mõne teise pilveliigi tunnused, ent algne pilveliik on veel küllalt hästi ära tuntav, siis märgitakse seda pilve nimetuses –genitus liitega, näiteks Stratocumulus cumulogenitus.

Kui pilv või selle suurem osa on läbi teinud täieliku transformatsiooni, nii et lähtepilve tunnuseid enam pole, siis võib kasutada liidet –mutatus, näiteks Stratocumulus stratomutatus.

• Stratocumulus cumulogenitus diurnalis (Sc cugen diur) – päevased kihtrünkpilved. Tekivad tavaliselt pärastlõunal rünkpilvede (Cu med või Cu con) laialivalgumisel inversioonikihi all (vene koolkond).
• Stratocumulus cumulogenitus vesperalis (Sc cugen vesp) – ebamäärase kujuga kihtrünkpilved. Tekivad õhtul konvektsioonipilvede laialivalgumise tagajärjel, kui tõusvad õhuvoolud nõrgenevad. Sageli värvib loojuv päike nad punaseks, oranžiks, kollaseks (vene koolkond).

Pilved võivad moodustuda ka lokaalsetest looduslikest teguritest või inimtegevuse tagajärjel.

• Flammagenitus: metsatulekahjude või vulkaanipurske soojusest põhjustatud konvektsiooni tagajärjel tekkinud pilved – Cumulus congestus flammagenitus (Cu con flgen). [Märkus: Cumulus flammagenitus on tuntud ka kui “pyrocumulus“].
• Homogenitus: inimtegevuse tagajärjel arenenud pilved. Näiteks, õhusõiduki kondensatsioonijäljed (Contrails), mis on püsinud vähemalt 10 min, nimetatakse Cirrus homogenitus (Ci hogen); elektrijaama jahutusseadmetes moodustunud Cumulus homogenitus – Cumulus homogenitus (Cu hogen).
• Cataractagenitus – suure joa kohal veeauru ülesliikumise tagajärjel arenenud pilved – N. Cumulus mediocris cataractagenitus (Cu med cagen), Stratus Fractus cataractagenitus (St fr cagen).
• Silvagenitus: metsade kohal aurumise tõttu suurenenud niiskuse tagajärjel arenenud pilved, nt. Stratus fractus Silvagenitus (St fra sigen).

Kelvini-Helmholtzi lainepilved

Harvaesinevad ja raskesti jälgitavad pilved, mis tekivad tuulenihke tingimustes. Pilved on jälgitavad vaid paari minuti jooksul. Erineva suuna ja liikumiskiirusega õhumasside eralduspinnal areneb alati teatav õhulaine. Laineharjal õhuosakeste tõusmisel ja jahtumisel võib küllaldase niiskuse tingimustes tekkida pilv, lainepõhjal aga laskuvas õhuvoolus pilv nõrgeneb või kaob. Antud pilves on vertikaalsed õhupöörised sedavõrd tugevad, et kannavad pilve üle laineharja teisele poole alla. Sellises õhuringluses võib tekkida merelainetele sarnane pilv, mis viitab tugevale turbulentsile pilvede tasapinnal. Pilved on nime saanud šoti füüsiku Kelvini ja saksa füüsiku Helmholtzi nime järgi, kes kirjeldasid esimestena säärast nähtust vedelikes. Pilved on jälgitavad ülemiste või keskmiste pilvede puhul.

Polaarstratosfääripilved ehk pärlmutterpilved

Talvisel ajal polaaraladel stratosfääris 15–25 km kõrgusel tekkivad pilved. Tegemist on tavaliselt vikerkaarevärviliste, sageli lainekujuliste pilvedega, mis on eriti eredalt nähtavad enne või pärast päikesetõusu või-loojangut. Eestis on polaarstratosfääripilvede esinemine väga harukordne.

Helkivad ööpilved

Helkivad ööpilved on hõbehallid või valkjad, vahel ka kuldsed pilved, mis on nähtavad 50 – 70° põhja- ja lõunalaiusel suvel kesköö paiku. Pilved asuvad 75 – 85 km kõrgusel ja on nähtavad, kui allpool horisonti asuv päike neid valgustab. Pilved koosnevad väikestest jääkristallikestest, mis võivad tekkida otse veeaurust või veeauru tahkumisest tolmukübemetele. Veeaur satub stratosfääri ja sealt edasi mesosfääri troopikavööndi troposfäärist äikesepilvede toel kerkiva õhuvooluga. Osa veeauru tekib keemiliste protsesside tulemusena.

Enamik pilte pärineb ilm.ee korraldatud pilvepiltide konkursi “Pilvejaht” osavõtjatelt.