Keskkonnaagentuur on Eesti jõgedele paigaldanud 58 Vaisala tehases valmistatud automaatjaama, veetaseme ja -temperatuuri ning õhutemperatuuri ja sademete mõõtmiseks.
Veetaseme ja veetemperatuuri andurid on paigaldatud jõe põhja lähedale, sellisesse sügavusse, et nad madalveega kuivale ei jääks ja talvel jäässe ei külmuks.
Veetaseme andur mõõdab selle kohal oleva veesamba rõhku, mille arvuti teisendab tolle veesamba kõrguseks sentimeeetrites.
Kuna kõik Keskkonnaagentuuris mõõdetavad veetasemed on seotud keskmise meretasemega, nn. Amsterdami nulliga – EH2000 (absoluutse kõrgusega mere pinnalt), siis selleks, et saada automaatjaama poolt mõõdetud veetaset üle merepinna, on vaja anduri näidule juurde liita anduri kõrgus merepinnast.
Selleks, et võrrelda automaatjaama mõõdetud veetaset tegeliku veetasemega, on jõe põhja ja kaldasse või kaldarajatiste külge paigaldatud vaiad või latid, mille kõrgused on määratud nivelleerimisega riikliku kõrgusvõrgu reeperitest. Kuna mitmesugustel põhjustel võib esineda olukordi, kui automaatjaama poolt mõõdetud veetasemed ei ühti vaiadelt mõõdetud tasemetega, siis viimastelt tehtud kontrollmõõtmiste järgi saab parandid sisse viia ka automaatjaama poolt mõõdetud andmetesse. Veetaseme kontrollmõõtmiseks kasutatakse sentimeetrijaotusega veemõõdulatte.
Automaatjaamade andmed edastatakse serverisse igal täistunnil. Mõnes hüdromeetriajaamas on veetaseme ja -temperatuuri andmete kogumiseks firma Keller andmesalvestid, milledest andmete edastamine toimub automaatselt arvutiga ühendatud kaabli kaudu.
Hüdroloogiliste mõõtmiste üks kõige töömahukam osa on vooluhulkade? mõõtmine. Praeguseks ajaks on selleks välja mõeldud küll mitmeid erinevaid meetodeid, aga sellist, mis meie oludes pidevaks aastaringseks automaatseks vooluhulga mõõtmiseks sobiks, ei ole. Looduslikus jõesängis saadakse vooluhulk, kui veega täidetud jõesängi ristlõike pindala korrutada voolukiirusega. Kuna aga voolukiirus ristlõike eri kohtades võib palju erineda, siis selleks, et määrata vooluhulka vajaliku täpsusega, on vaja kiirusi mõõta jõe ristlõike profiili erinevates kohtades.
Kiiruste mõõtmiseks on üks vanimaid, kuid samas küllaltki universaalne ning töökindel mõõteriist hüdromeetriline tiivik. Tiivikutest on meil kasutusel SEBA ja OTT tiivikud. Nendel tiivikutel on kaasas digitaalne loendur, mis loeb kokku tiiviku pöörded määratud aja jooksul. Selle järgi arvutatakse voolukiirus (m/s). Tiivikuid on võimalik vette lasta erinevate abivahenditega: madalalt sillalt saab tiiviku vette lasta stangega (vardaga). Nii on võimalik mõõta ka vees seistes ja jäält.
Laiematel ja sügavamatel jõgedel on tiiviku vette viimiseks kasutusel kaugmõõtur. See on üle jõe tõmmatud trosside süsteem, millega saab kaldalt vändates viia tiiviku vajalikule kaugusele ja sügavusele. Trossi abil saab tiivikut vette lasta ka kõrgematelt sildadelt.
Uuemad voolukiiruste mõõtmise seadmed on akustilised. Neid on erinevaid. Ühed mõõdavad kiirusi kindlas punktis nagu tiivik ja nendest on meil kasutusel OTT ADC. Teine tüüp akustilisi mõõtjaid on sellised, mis mõõdavad üle jõe vedamise käigus samaaegselt selle laiuse, sügavuse ja voolukiirused kogu profiilil ning seejärel arvutavad kokku vooluhulga. Sobilikel tingimustel saab sellega vooluhulka mõõta kiiremini, kui muude meetoditega. Sellistest seadmetest on kasutusel näiteks SonTek M9/S5.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!