Aktinomeetria on meteoroloogia haru, mis uurib päikesekiirguse levikut Maa atmosfääris ja muundumist aluspinnas.
Mõõdetakse erinevate kiirgusliikide vootiheduste ja kiirgusenergia hulki ning uuritakse kiirugslevi mitmesugustes keskkondades (atmosfäär, taimestik, veekogud jt), sh uuritakse kiirguse hajumise ja neeldumise seaduspärasusi.
Eestis on suhteliselt pikk päikesekiirguse mõõtmise traditsioon. Esimeste lühiajaliste päikesekiirguse mõõtmistega alustati Tartus möödunud sajandi algul, episoodilisi mõõtmisi tehti ka 1930-ndail. Pidevate tähtajaliste kiirgusandmete registreerimise alguseks võib lugeda 20. sajandi keskpaika, mil mõõtmisi hakati teostama Tartu aktinomeetriajaamas Tartu linna piiril (alates 01.10.1965 Tõraveres) ja mõned aastad hiljem Tiirikoja järvejaamas. Nimetatud kahes jaamas jätkuvad päikesekiirguse mõõtmised ka tänapäeval. Aastatel 1953–1964 teostati aktinomeetrilisi mõõtmisi veel Kuusiku meteoroloogiajaamas ja Tooma soojaamas.
Tartu-Tõravere jaamas teostatakse kõige rohkem erinevaid kiirgusliikide mõõtmisi ning andmeid edastatakse rahvusvahelistesse võrkudesse. Alates 1999. aasta jaanuarist kuulub Tartu-Tõravere meteoroloogiajaam ülemaailmsesse baasjaamade võrku (BSRN – Baseline Surface Radiation Network). Baasjaamad loodi selleks, et siduda maapealseid kiirgusmõõtmisi satelliitidelt tehtavatega ning jälgida Maa kiirgusrežiimi pikaajalisi muutusi.
Uue sajandi alguses alustati vaatlusvõrgu automatiseerimisega ning jaamadesse paigaldati automaatsed päikesekiirguse mõõteseadmed. Vaatlusvõrgus registreerivad erinevaid kiirgusliike firma Kipp&Zonen, LI-COR ja mõned Eestis väljatöötatud instrumendid.
Vaatlusvõrgus kasutusel olnud päikesekiirguse mõõteriistadest on võimalik lugeda raamatust “Eesti kiirguskliima teatmik“.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!