m.ilmateenistus.ee lennuilm.ee keskkonnaagentuur.ee

Kuidas mõõta külmatunnet

Parem vaikne pakane kui sula tuul.

(Haljala vanasõna)

Üks naisterahvas läks talvisel ajal jalgsi kirikusse ja palus, et tuul ometi pöörduks. Tagasiteel ta avastas, et palvet oli kuulda võetud!

See lugu on mulle meenunud õige sageli. Näiteks ühe suusamatka aegu, see oli vist 1965. aasta Tartu–Elva retk, püsis parajalt külm ilm, jubedaks tegi sõidu aga vinge vastutuul. Tartu suusaspordi ajalukku võiks too matk minna kui „krabisev“, sest kogu raja äärest oli taludest kadunud mitme kuu lehed suusatajate riiete alla, leevendamaks tuule mõju.

Igaüks teab, et mida tugevam on tuul, seda kiiremini kaotab keha oma soojust, seda külmem tundub õhk. Selletõttu tundub praegunegi pakane tavalisest jubedam olevat.

Meteoroloogid kasutavad mitmeid valemeid külmatunde arvutamiseks, lähtudes tegelikust õhutemperatuurist ning tuule kiirusest. Ühe säärase autoriks olevat olnud isegi torniehitajast prantslane Gustav Eiffel!

Aastakümneid oli kasutusel ameeriklaste Paul Siple’i ja Charles Passeli indeks, nn tuule külmatunde ekvivalent (wind chill index), mille nad tuletasid Antarktikas talvitumise ajal. Uurijad asetasid veega plastpudelid pakase ja tuule kätte ning mõõtsid nende pinna jahtumise kiirust. Igaüks teab, et suppi võib jahutada kiiremini, kui talle peale puhuda. Inimese nahk on aga erinev veepudelist või supitaldrikust. Paljuski sõltub tuule jahutus inimese tervisest, riietest ning sellest, kui suur osa kehast on avatud ilma mõjule. Külm vihm või isegi udu tekitavad jahedamat tunnet, sest vesi juhib paremini kehast soojust ära. Valem oli kehv: tegi inimese kaunis külmakartlikuks (midagi sarnast meie päästeametis praegu kasutusel olevaga).

2002. aastal võeti Kanadas ja mujal kasutusele uus valem, mille parameetrid arvestavad täpsemalt inimkeha soojusbilanssi, nahakudede takistust, tuule kiirust standardkõrgusel (10 m), jne. Tehti katseid kaheteistkümne vabatahtlikuga tuuletorus mitmesuguste temperatuuride ja tuuleiilide juures, iga 15 sekundi järel pritsiti katsejänestele vett näkku. Töötulemusena saadi uus tuule–külma indeks (www.msc.ec.gc.ca/education/windchill).

Selle järgi selgus, et keha tunneks kui ühtviisi –27kraadilist pakast nii siis, kui külma on õhus miinus 15º tuule kiiruse 10 m/s puhul, kui ka kolm korda nõrgema tuule ja –20° juures. Kui me jälgime tugitoolis lesides suusasportlaste ponnistusi, võiksime mõelda samuti sellele, mida tunneb nende näonahk! Kui külma on –10 kraadi ja suusataja liigub kiirusega 5,6 m/s (see on naiste keskmine kiirus 10 kilomeetri distantsil) vastu tuult, mis puhub vaid 4 m/s, siis tema nägu tunneb samasugust külma kui –20º pakasega tuulevaikse ilmaga. Kõva katsumust elavad läbi ka suusahüppajad. Lennates 90 km/h kiirusega (25 m/s) läbi õhu parajalt külma ilmaga (nii –15º juures), tunneb nende kere eht siberlikku, 40º pakast. Hea vaid, et see lend nii lühike on.

Sageli eksivad kinomehed ilmatõe vastu. Seda et Siberis möllab õudne lumetorm – purgaa ning miinuskraadid on 60 ligi või on 102-kraadine (!!) pakane New Yorgis ning koolipoisid jooksevad huntidega võidu pintsakuväel (ulmekomöödias “The Day After Tomorrow”), juhtub vaid jänkide filmides. Tavaliselt püsib Jakuutias –50º ja –60º juures kõrgrõhkkond kauni tuulevaikse ilmaga.

Džomolungma mäe (ehk EverESTi – jälle ilus bränd!) tippu jõudmine võis Eestimaa mehel olla põrgulikult ränk juba sealsete ilmastikutingimuste (tormituul ja kõva pakane) tõttu.

Ain Kallis (lühendatult ja muudetult Maaleht, 18.12.2003)