Maakondade kliimaülevaated põhinevad neis maakondades asuvate ilmajaamade mõõdetud andmetel. Millistes kohtades ajaloo jooksul on mõõtmisi tehtud saab vaadata kaardilt: https://arcg.is/4HGnT
Tänu ümbritsevale merele on Hiiumaa kliima teistsugusem kui Mandri-Eestis. Päikesepaistelisi ilmu on rohkem ja vihma vähem. Need kaks lauset esinevad pea igas saart tutvustavas loos.
Lokaalseid erinevusi kliimas põhjustab eelkõige maismaaga piirnev Läänemeri, mis talvel rannikupiirkonda ja saari soojendab ning millel on just kevadel jahutav mõju.
Loe edasi…
Ida-Virumaad on kutsutud Eesti Siberiks, kuna suur osa tema pindalast on kaetud ürgse taigataolise okasmetsa ja laialdaste soodega. Ta on ka teiste maakondadega võrreldes sagedamini tunda saanud siberlikku pakast.
Ida-Virumaa paistab silma ka sademete rohkuse ning intensiivsuse poolest.
Kohalikku mikrokliimat mõjutavad peale metsade ja soostike veel arvukad „mäed“, mis on seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega.
Õhu soojusrežiimi alusel tehtud Eesti territooriumi klimaatilise rajoneerimise (Jaagus, Truu, 2004) järgi kuulub Jõgevamaa Mandri-Eesti kliimavaldkonna Sise-Eesti ehk kontinentaalse allvaldkonna piiridesse.
Mõõtmisjaamade poolest on see maakond „suursugune“ – üheski teises pole niipalju spetsiaalseid jaamu kui seal: Tooma soojaam, Tiirikoja järvejaam ning Jõgeva agrometeoroloogiajaam aastail 1964-2002. Lisaks mõõdetakse õhutemperatuuri ja sademeid viies hüdromeetriajaamas. Kõige kauem on ilmavaatlusi tehtud Toomal. Sademete ja õhutemperatuuri vaatlused algasid Tooma lähedal aastal 1893.
Õhu soojusrežiimi alusel tehtud Eesti territooriumi klimaatilise rajoneerimise (Jaagus, Truu, 2004) järgi kuulub Järvamaa Mandri-Eesti kliimavaldkonna Sise-Eesti ehk kontinentaalse allvaldkonna piiridesse.
Üpris laialdase piirkonna kliima iseärasusi esindab vaid Türi meteoroloogiajaam (asutatud 1925. aastal). Lühiaegseid, teadusele väheväärtuslikke ilmamõõtmisi on tehtud ka 19. sajandil (Paides 1849-1854 ja Järva-Jaanis 1867-1876).
Lääne maakonna kliimat saab iseloomustada kahe ilmajaama andmetega: Haapsalu ja Lääne-Nigula. Esimene neist annab pildi mereäärsest, teine maakonna mandrilisemast osast.
Mõnel aastal võiks Läänemaad kutsuda Eesti kuumaks maakonnaks, sest just seda kanti on kippunud katma kuumalained ning just Haapsalu lahtede veed on püsinud kaua soojana.
Läänemaad kui mereäärset ala tabavad sageli tormid. Osmussaar on üks Eesti tuulisemaid kohti.
Põlvamaa kliima iseloomustamine on raskem kui teistes Eesti piirkondades, sest puuduvad „päris“ ilmajaamad, meteoroloogilistest seirejaamadest tegutseb vaid Piigaste sademete mõõtejaam, ülejäänud kolm on hüdromeetriajaamad.
Põlva maakonnas on mõõdetud riigi ametlikust kuumarekordist kõrgem näit 38,0 °C, lisaks tipptulemused Räpinast (35,9 °C, 31.05.2016) ja Ahjalt (35,5 °C, 19.06.2020)! Aga, nagu juba öeldud, ei lähe hüdromeetriajaamades mõõdetud näidud arvesse..
Kuigi Pärnu ja „kuumapealinna“ Võru suvekuude keskmised õhutemperatuurid on võrdsed (16,7 °C), kallutab kaalukausi Pärnu kasuks muidugi meri. 2019. aastal oli just Pärnu Eestimaa kõige soojem paik nii suvel kui ka kevadel. 1988. aasta juulis olevat lahes veetemperatuur kerkinud 29,5 kraadini.
Kihnu saar on üks Eesti tuulisemaid kohti. Pärnumaad on külastanud ka arvukalt tornaadosid–vesipükse–tuulispasku.
Rapla maakond on üks selliseid, mille kliimat saab päris edukalt iseloomustada ühe, antud juhul Kuusiku ilmajaama andmete põhjal. Algust tehti ilmavaatlustega siin agrometeoroloogiajaamana 1920. aastal, kui peamiselt mõõdeti ainult sademeid ja märgiti üles atmosfäärinähtusi heal tasemel olnud riigimõisa majandamise tarbeks.
Raplamaa kliimale on omased kevadised ja sügisesed sagedased öökülmad (öökülmadeta aega on keskmiselt vaid 111 päeva aastas). Kuusiku on Jõgeva ja Türi kõrval tuntud kui öökülmade piirkond.
Saare- ja Muhumaa ning Ruhnu on tuntud oma imelise looduse, s.h ka iseäraliku kliima poolest. Kui enamik riigi pindalast jääb Köppeni kliimaklassifikatsiooni kohaselt Dfb kliimatüüpi (külma talvega niiske mandriline kliima), siis üksnes Saare- ja Hiiumaa äärmine lääneosa kuulub kliimatüüpi Cfb (maheda talvega mereline kliima).
Noid lokaalseid erinevusi kliimas põhjustab eelkõige maismaaga piirnev Läänemeri, mis talvel rannikupiirkonda ja saari soojendab ning millel on just kevadel jahutav mõju.
Tartumaal asunud ilmajaamade vaatlusrida on Eesti pikim ja nende andmeil saab pildi meie kliimaloost.
Tartu hüdroloogiajaama andmeil on mitmed üleujutused Tartumaal seotud äkilise sulaga pärast lumerohket talve ning jääpaisudega Peipsil.
Päikesepaiste kestus on Tartumaal võrreldav teiste Ida-Eesti maakondadega, jäädes aga maha rannikualadest ning saartest.
Valgamaal paikneb teatavasti Eesti talvepealinn – Otepää. Lumerohkete talvede järel on maakonna jõgedel esinenud suuri vooluhulkasid.
Valga kant on suvel üks soojemaid piirkondi, jäädes küll kolme suvekuu keskmiselt alla Võrule, Pärnule ja Kihnule, samas on Valga ilmajaam meie kuumim paik keskpäeval.
Viljandi maakonna kliima määrab piirkonna asukoht – valdavam osa asub Sakala kõrgustikul, äärealad aga paiknevad Võrtsjärve nõos (põhja- ja idaalad) ja Pärnu madalikul (läänealad).
Maakonna hüdromeetriajaamades on paaril aastal registreeritud Eesti kuumarekordi lähedasi näitajaid, näiteks Linnaveskil 35,5° 11. augustil 1992. aastal (samal päeval, kui püstitati Võrus riigi ametlikuks rekordiks +35,6 °C).
Võrumaa kliima on väga vaheldusrikas – siin on mõõdetud meie riigi kõrgeimad ja madalaimad õhutemperatuurid, esinenud on siin nii rekordilised vihmasajud kui ka täielik põud, tugevad tornaadod ja kauakestvad tuisud.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!