Eestis on hüdromeetrilistel vaatlustel pikaajalised traditsioonid ja suur kogemus. Esimesed vaatlused olid visuaalsed ja nende kohta võib leida kirjeldusi vanadest väljaannetest. Arvatakse, et Narva joa vee-energia kasutamine algas juba 15. sajandil. Spetsialiseeritud ja süstemaatilisi uurimistöid alustati 18. sajandil.

1865. aastal asutas Arthur von Oettingen Tartu Observatooriumi. 1866 (või 1867) rajati seal Anto Juske andmetel Suur-Emajõel Tartus Kivisilla juures veemõõtepost. 1879. aastal avati veemõõtepost Ülemiste järvel. 1902. aastal tegutses Eestis juba 10 veemõõteposti jõgedel ja järvedel, et uurida laevasõidu ja vee-energia kasutamise võimalusi.

Eesti ühtse hüdromeetria vaatlusvõrgu loomist jõgedel ja järvedel alustas insener ja tehnikateadlane August Velner. Hiljem tegid Eesti hüdroloogia arendamiseks palju meteoroloog Kaarel Kirde, hüdroloogid Evald Oldekop, Karl Hommik, Tiit Eipre, Armin Kask, Kustav Arukaevu, Harald-Adam Velner jt.

Narvas asutati peale Narva HEJ-i projekti valmimist 1921. a Sisevete Büroo, mis viidi Teedeministeeriumi alluvusse ja 1924. a sügisel koliti koos personaliga Narvast Tallinna. Büroo peaülesanne oli koguda andmeid maaparanduse, vee-energia kasutamise, laevasõidu ja teiste veemajanduse valdkonda kuuluvate praktiliste küsimuste lahendamiseks.

Aastatel 1939-1941 kuulusid Sisevete Büroo funktsioonid Põllumajandusministeeriumile ja 27. jaanuarist 1941. aastal Eesti Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsusele, mille hüdroloogia osakonna juhatajaks määrati A. Velner, kes töötas sellel positsioonil kuni 1946. aastani.

Silmapaistvamad hüdroloogid

August Velner (1884-1952) lõpetas 1911. aastal Peterburi Teedeinseneride Instituudi, osales Volga-Doni kanali projekteerimises, Venemaa jõgede uurimises, koostas Ida-Siberi tootlike jõudude arendamise skeemi GOELRO plaani. Velner naasis 1920. aastal Eestisse, oli Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikumi õppejõud, siseveekogude uurimise büroo juhataja. 1944-1950 oli August Velner Tallinna Tehnika Ülikooli teede ja vesiehitiste kateedri juhataja ning professor, juhtis suuremate vesiehitiste rajamist, veevarustuse ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimist Eestis.

Evald Oldekop (1885-1952) lõpetas 1911. aastal Tartu Ülikooli, töötas Taškendis 1912-1921, olles Turkestani meteoroloogia instituudi rajajaid ja esimene direktor ning Taškendi Ülikooli õppejõud. Hiljem töötas õpetajana Tartus ning 1940-1947 Tallinnas Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuses, 1947-1951 Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis, olles tegev hüdroloogilise prognoosimise ja jõgede klassifikatsiooni alal. Tänini on tuntud Oldekopi valem vee aurumise arvutamiseks aluspinnalt. Oldekoppi loetakse üheks kaasaegse hüdroloogia alusepanijaks (auramise monograafia).

Hüdroloogia areng Eestis on seotud oluliselt ka Tartu Meteoroloogia Observatooriumi juhataja professor Kaarel Kirde (1892-1953) nimega. Ta organiseeris ja juhendas Eestis meteoroloogilisi ja hüdroloogilisi vaatlusi, olles Eesti Veekogude Uurimise Komisjoni hüdrograafia osakonna juhataja ning Eesti meteoroloogia- ja merevaatlusjaamade võrgu rajajaid.

Pärast II Maailmasõda oli hüdroloogia areng oluliselt seotud Eesti Hüdrometeoroloogia Teenistuse Valitsusega. Hüdroloogilise vaatlusvõrgu arendamiseks moodustati piirkondlike keskustena 1947. aastal Tartu, Tallinna, Viljandi, Konovere ja Narva-Jõesuu hüdroloogiajaamad. Jaamajuhatajatena töötasid tuntud hüdroloogid Lembit Esko, Armin Kask, Vivian Olar, Aleksander Atonen, Jüri Koks.

Silmapaistev hüdroloog Tiit Eipre (1904-1986) juhatas Hüdrometeoroloogia Teenistuse Valitsuse pinnavete hüdroloogia osakonda ajavahemikus 1946-1985. Eipre juhendamisel tehti ära mahukas töö Eesti jõgede äravoolu, pinnavee hüdroloogia ja Eesti veevarude hindamisel. Ta oli Endla Looduskaitse ala rajamise algatajaid. Eipre sulest ilmusid mitmed monograafiad.

Ulatuslikku tööd Peipsi järve hüdroloogilise ja keemilise režiimi dünaamika uurimisel tegid EMHI töötajad: Leo-Peeter Kullus, Ago Jaani, Svetlana Kaputerko ning akadeemik Helle Simm ZBI-st jt. Peipsi veetaset sõltuvalt päikese aktiivsusest uuris Ago Jaani.

EMHI-s töötas tuntud hüdroloog, sooteadlane ja polaaruurija August Loopmann (1927-2001), kes uuris Antarktika järvi ja Eesti soode veerežiimi ning kauaaegne Tooma Soojaama juhataja, soouurija Lauri Mets. Hüdroloog ja maaparandusteadlane tehnikadirektor Karl Hommik (1904-1983) töötas mitmetes põllumajandusliku kallakuga asutustes, pikemalt Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudis, kus uuris muldade veerežiimi reguleerimist ning lõi otstarbeka kuivendusintensiivsuse määramise meetodi.

Kui 1922. aastal töötas Eestis 15 veemõõteposti, siis 1937. aasta lõpuks oli neid vaatlusvõrgus juba 89. Hüdromeetriavõrk saavutas kõrgseisu 1960-1970 aastatel. 1949. aastal organiseeriti Mustvee järveposti (avatud 1920. aastast) baasil Tiirikoja järvejaam ja 1950. aastal avati spetsialiseeritud Tooma Soojaam, alustati kuivenduse mõju uurimist äravoolule, teadusuuringuid soodes ja järvedel. Tiirikoja järvejaam ühendati 2015. aastal Tartu regiooniga.