Ene Randpuu EMHI
Emajõgi on Võrtsjärve ja Peipsit ühendav laevatatav veetee, mida on alati kasutatud ka kaubateeks Ida ja Lääne vahel. Kaup viidi lotjadel, hiljem aurulaevadel nii Pihkva kui Novgorodi. Jõe kallastele kerkinud asulad ja Tartu linn said oma arenemiseks just tõuke Emajõest kui ühendusteest.
Emajõgi kulgeb oma 100 km-s madalate kallastega voolusängis läbi mitmete soode ja suurte luhtade. Ülemjooksul on jõeluhtade ulatus kuni 3 km, alamjooksul juba aga 10-12 km. Juba keskmise kõrgusega suurvesi viib veed kallastest välja ja hakkab madalat jõelammi täitma. Üleujutuste ulatuslikkus ja sagedane korduvus ajendas Tartu Ülikooli Observatooriumi alustama 1867. aastal Emajõe veetasemete regulaarsete mõõtmistega Tartus Kivisilla mõõtelatilt.
1867. aasta kevadine suurvesi ongi jäänud andmerea kõige kõrgemaks mõõdetud tasemeks, kui üle vaatlusjaama nulli (29.61 m) oli 6. mai seis 373 cm. Enamasti on suurveeaastad järjestikku 5-6 aastaste tsüklitena. Üks kõrgemate veetasemetega perioode oli 20. sajandi 20-datel aastatel ja teine pikem periood 20. sajandi keskel, kus ligistikku asuvatel aastatel ületas veetase 3% ületustõenäosuse. Nüüd on Emajõgi kahel viimasel kevadel korranud sama seisu. Kuna 2-3 % ületustõenäsusega aastaid esineb periooditi 50-60 aasta järel, siis kiputakse see unustama või lootes, et nii enam ei kordu ja ehitatakse jõe kallastele liialt ligidale.
Ettekandes käsitletakse pikemalt üleujutuslike suurvete tagamaid ja tekitatud kahjusid.
Ettekande slaidiesitlus (1617 KB)
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!