Udu ei ole midagi muud, kui maapinda puudutav pilv. Nagu pilv, nii tekib ka udu õhukihi jahtumise tulemusena allapoole kastepunkti. Siis saavutab õhus olev veeaur küllastatud oleku, mis tähendab, et gaasiline olek muutub vedelaks, vahel ka tahkeks. Udu koosneb tavaliselt kuni 0,05 mm läbimõõduga veepiisakestest, pakase puhul ka jääkristallidest.
Udu valkjas värvus on tingitud kiirguse hajumisest nendelt osakestelt. Mida rohkem on õhus hõljuvaid osakesi, seda halvem on nähtavus. See on ohtlik maantee-, vee-, raudtee-, eriti aga lennuliiklusele. Udu saab püsida tuulevaikuse tingimustes.
Udu ohu tõttu tuleb olla tähelepanelik madalate niiskete kohtade – soode ja veekogude läheduses, sest udu ilmub autojuhi vaatevälja sageli ootamatult. Sellist udu nimetatakse (maa)pinnauduks. Kui nähtavus langeb alla 500 m ja udu kestab ajaliselt üle 3 tunni, siis peetakse udu ohtlikuks nähtuseks. Kui aga nähtavus langeb alla 50 m ja udu kestus ulatub 12 tunnini, siis klassifitseeritakse udu eriti ohtlikuks nähtuseks. Merel on ohtliku udu nähtavuse piiriks 1000 m, eriti ohtliku udu korral 200 m.
Tänapäeva tehnika on udus liiklemist tunduvalt kergendanud. Paljudel merel sõitvatel laevadel on udu läbimisel heaks abimeheks radar. Maanteel sõitvad autod kasutavad madalaid udutulesid. Lennujaamades on katsetatud erinevaid udu hajutamise meetodeid. Üks neist on pihustada õhku soolaosakesi, et tekitada kondensatsioonituumi, teisel meetodil kuumutakse õhku, luues niiviisi soodsad tingimused konvektsiooniks. Need meetodid on kõige efektiivsemad miinuskraadide juures. Ent kõige parem soovitus on siiski järgmine: ettevaatlikkus kõigepealt.
Käitumisjuhised koostatud koostöös Päästeametiga.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!