Päikeselt Maani jõudvast elektromagnetkiirgusest pääseb läbi atmosfääri soojus- ehk pikalaineline kiirgus, nähtav ehk valguskiirgus ja osa ultraviolett- ehk UV-kiirgusest.
Inimesele ja loodusele on kahjulik kõige lühema lainepikkusega ultraviolettkiirguse osa ehk UV-C-kiirgus, mis neeldub õnneks 15−35 km kõrgusel stratosfääris, osoonikihis. Keskmise lainepikkusega ultraviolettkiirguse osa ehk UV-B-kiirguse maapinnani jõudmine sõltub aga suurel määral osoonikihi paksusest. Kõige pikalainelisem osa UV-kiirgusest ehk UV-A-kiirgus neeldub osoonikihis vähesel määral.
UV-kiirguse absoluutset tugevust mõõdetakse sensoritega, mille spektraaltundlikkus vastab inimese naha erüteemtundlikkusele. Erüteem on pindmiste veresoonte laienemise tagajärjel tekkiv nahapunetus. UVindeks 1 tähistab erüteemselt efektiivse kiirguse tihedust 0,025 W/m2. Eestis on UV-indeksi kõrgemaiks väärtuseks mõõdetud 8,6 ühikut. Parajates kogustes on UV-kiirgus inimesele kasulik, kuna selle toimel toimub D3-vitamiini süntees. See vitamiin soodustab luude tugevnemist ning kaitseb luuhõrenemise eest. Novembrist märtsini kestab nn “D-vitamiini talv” − aeg, mil päikesekiirgus ei võimalda seda organismile vajalikku vitamiini looduslikult naha kaudu sünteesida.
Käitumisjuhised koostatud koostöös Päästeametiga.
0,0 / 0 voters
Hinnangud puuduvad. Ole esimene hindaja!