Õhuniiskus on õhus olev veeauru sisaldus. Niiskuse hulk õhus oleneb mitmest tegurist, eeskätt temperatuurist.

Õhuniiskust väljendatakse mitme karakteristikuga:

• absoluutne niiskus
• suhteline niiskus ehk relatiivne niiskus
• eriniiskus
• veeauru rõhk
• küllastusvajak (küllastusdefitsiit)
• kastepunkt

Tuntuimad ja mõõdetavaimad on suhteline ehk rela­tiivne niiskus ja kastepunkt.

Absoluutse niiskuse protsenti antud temperatuuril õhku küllastavast veeaurust nimetatakse suhteliseks ehk relatiivseks niiskuseks. Seda suurust väljenda­takse tavaliselt protsentides. Kui õhk oleks täiesti kuiv, umbes nagu kõrbes, langeks suhteline niiskus null protsendi lähedale, udu puhul on see näitaja aga 100%.

Kastepunkt on temperatuur, mille juures algab veeauru küllastumine, kondenseerumine, kaste teke. Udu puhul võrdub kastepunkt õhutemperatuuriga.

Esimeste hulgas püüdis õhu veesisaldust määrata saksa kardinal Nicholas de Cusa, kes konstrueeris 1450. aastal hügromeetri (kr hygros „niiske“, metreo „mõõdan“). Psühromeetri leiutas Ernst Ferdinand August 1825. aastal. Aastast 1892 pärineb täpsem instrument, mis on loodud Saksa teadlase Richard Assmani poolt, nn aspiratsiooni- ehk ventileeritav psühromeeter.

Tavaliselt on õhuniiskust meteoroloogiajaamades määratud kahel viisil: hügromeetrilisel ja psühro­meetrilisel meetodil. Levinuim vahend on olnud hügromeeter, näiteks juushügromeeter.

Juushügromeetri põhiosaks on inimese juuksekarv, mis on töödeldud rasvavabaks. Kui õhuniiskus suure­neb, venib juuksekarv pikemaks ning kui õhk muutub kuivemaks, juuksekarv lüheneb.

Psühromeetriks nimetatakse termomeetrite paari. Üks neist (nn kuiv termomeeter) on harilik klaasist termomeeter, mis sisaldab elavhõbedat või piiritust.

Sellega mõõdetakse õhutemperatuuri. Teise samasu­guse, nn märja termomeetri reservuaar on aga kaetud õhukese batistriidest kotikesega, mida hoita­kse niiskena. Termomeetrid asetatakse ilmaonni ning nende lugemite vahe võimaldab arvutada niiskuse hulga õhus.

Ekspeditsioonidel on laialdast kasutust leidnud nii lingpsühromeeter kui ka aspiratsiooni- ehk venti­lee­ritav psühromeeter.

Alates 2003. aasta septembrist on Eesti ilma­jaamades kasutusel elektri­lised niiskusmõõturid (HMP45D).

Alates 2014. aasta oktoobrist on mõ­nes ilmajaamas uuendatud mõõte­teh­nikat – õhuniiskust mõõde­tak­se uut tüüpi elektrilise sensoriga, mis mõõ­dab nii õhuniiskust kui ka -tem­pe­ra­tuuri (HMP155).

Mõõtmiskoht asub 2 m kõrgusel maa­pinnast, päikesele ja tuultele avatud paigas, eemal puudest ja muudest takistustest.

Vaatlusväljakutel paiknevad juus­hügromeetrid ja niiskussensorid nn ilma- ehk psühromeetrilises onnis või spetsiaalses kaitsekilbis, mis kaitse­vad neid otsese päikesekiirguse ja atmosfäärinähtuste eest.

Loe lisaks: Kallis, Ain (2015). Niiskusmõõturid ilma­muuseu­mides. – Eesti Loodus, august (8), 45-47.